looduskaitsetegelase ja kodu-uurija Jaan Eilarti raamat "Inimene, öko- süsteem ja kultuur. Peatükke looduskaitsest Eestis" (Eilart 1976). Raamatu sissejuhatavas peatükis "Eesti looduskaitse kujunemisteelt" on suurt rõhku pandud looduskaitseaadete levitamise ajaloole trükisõna vahendusel. Eilarti käsitlus on ajaloolist perspektiivi järgiv; teoste klassifitseerimist esineb sedavõrd, et on eristatud puhtalt ilukirjanduslikud teosed ja need, mis on edendanud looduskirjandust rahvavalgustuslikust seisukohast. Eesti looduskirjanduse teoreetilise määratlemise katseid on niisiis varasematel aegadel tehtud mitmeid, kuid tundub, et ühtse liigendus- aluse leidmist on raskendanud ebaselgus küsimuses, kas meil on loo- duskirjanduse puhul tegemist pigem ilukirjanduse, teadus- või hoopis aimekirjandusega. Nii ilu-, teadus- kui aimekirjandus on aga loodus- kirjandusest laiemad mõisted, mis kattuvad omavahel vaid osaliselt.
Olulisimad ja rohkem raamatuid avaldanud: Fred Jüssi, Edgar Kask, Tiit Leito, Juhan Lepasaar, Viktor Masing, Johannes Piiper, Kustas Põldmaa, Hendrik Relve, Osvald Tooming. Autorite maht niivõrd suur, et võimaldab uurida eri autorite omavahelisi seondumisi, nt on teatud paigad, mis on Eesti kirjanduses rohkem läbi kirjutatud, nt Vilsandi, Hiiumaa, Põhja-Kõrvemaa, Alutaguse metsamassiivid ja rabad, Aegviidu Nelijärve ümbrus. Pärnumaa ja Lõuna-Eesti kohta küllalt vähe looduskirjandust. Kultuurimüüt, et eestlased on loodusega tihedalt seotud rahvas. Oskar Looritsal ja Matthias Eisenil oluline roll selle müüdi loomisega, vastandamine stepirahvastega. Tegu on müüdiga, kuigi ei saa eitada, et ERAs on suur hulk animistlikku pärimust, keskkonnasidusat pärimust, kohapärimust jne aga võrreldes teiste rahvastega, ei ole eestlaste suhtumine loodusesse kuigi eristuv. Esimesed Eesti looduskirjanduse autorid Carl R
annaabi.ee 
