Kadri Tüür, Timo Maran EESTI LOODUSKIRJANDUSE LUGU Eesti kirjandusloos on looduskirjandusest kõnelemine ja selle uurimine suhteliselt uus nähtus. Mitmed kirjandusuurijad on küll eri aegadel ja eri metoodikaid kasutades tegelenud loodusmotiivide analüüsimisega meie kirjandusklassikasse kuuluvates teostes (Rebane 1977; Tüür 2001; Kalda 2004), märkimisväärselt palju on pööratud tähelepanu loodus- kujunditele luules (Kepp 1999; Soovik 2002; Speek 2002). Eraldi looduse kujutamisele keskenduva proosa uurimine kirjandusteaduslike vahendi-
Looduskirjanduse põhitunnused: Loodusteaduslik täpsus autori vahetute vaatluste edasiandmisel; Loodusest saadud esteetilise elamuse kirjapanek kujundliku keelekasutuse abil, ilukirjandusele omases stiilis. Eesti looduskirjandusele on olemuslik ka rahvapärimuse rohke kasutamine kujutatavate liikide ja nähtuste iseloomustamisel; Taotlus äratada lugejas huvi vahe tu kokkupuute vastu Eesti looduse ja looduskaunite paikadega; lugeja juhtimine loodusesse teksti kaudu. Ilukirjandust eristab looduskirjandusest nihe teksti poeetikas. Kui tegemist on äratuntavalt ja otsesõnu viidatult konkreetsete, reaalses maastikus eksisteerivate kohtade (olendite, situatsioonide) kirjeldustega, siis omandab tekst kunstikavatsus likkuse kõrval ka dokumenteeriva mõõtme. Looduskirjanduse ja ilukirjanduse vahealale jäävad jutustused, kus tegevuspaigaks on looduskeskkond ja tegelasteks tihti ka metsaasukad, kuid mille süžee ja tegelastevahelised suhted järgivad pigem irjanduslikule tekstile iseloomulikke käike
annaabi.ee 
