tatakse nii jutustava tekstina kui ka tabelite, jooniste või skeemidena. Graafiliste osiste olemasolu lähendab tarbekirjandust vormiliselt teadus- kirjandusele, kus teksti kujul vormistatud analüüsi kõrval on andmete ülevaatlikul esitamisel samuti oluline tähtsus. Looduskirjanduse ja tarbekirjanduse peamine sarnasus seisneb õpetavas-juhendavas suunit- luses; samuti igapäevaelus praktiliselt kasutatavaid näpunäiteid sisal- dava teabe edastamises. Eesti looduskirjanduses on suhteliselt levinud teksti ja foto kombinat- sioon; seesugustel raamatutel võivad teksti ja piltide autorid kattuda (Jüssi 1986; Ernits 2003) või olla ka eri inimesed (Kask 1978; Leito, Õnne- palu 1999). Sageli pole siin tegemist lihtsalt kirjutatu illustreerimisega, vaid fotod seostuvad tekstiga sisuliselt, omades emotsionaalselt ja tähen- duslikult viimasega võrdset rolli. Looduskirjanduse piirid teadus-, ilu- ja tarbekirjandusega on pigem
kommertsialiseerumist ja varasemast enamat esteetilise aspekti rõhutamist (kinkeraamatutes väga ei saa rääkida keskkonnaprobleemidest). Loodusesseede esitamine eri kanalite (nt blogipostituste) kaudu, sellest tulenev ka sisu teatav muutumine. Tekstide multisensoorsus tekst ise võib anda esile mitmeid tajusid. Sebeoki zoosemiootiline maailma modelleerimine, mis eelneb keelelisele, tajudel põhinev võime näha looduskirjanduses, kuidas keele-eelne modelleerimine siin ja seal on teksti jõudnud. Oma keha võib kasutada mõõdikuna, väljendamaks keskkonda, milles viibitakse (nt putked, mis ulatuvad rinnuni) autori kohalolek muudab tähendusi, mis tekstis on). Autorid kasutavad ka eelkeelelisi tundeid, nt külma. Onomatopoeetika. Oluline on paigasuhe, mis võib looduskirjanduse eri teostes avalduda eri viisidel ja tasanditel. Võib teha eristuse paiga- ja rännukirjanduse vahel. Rännukirjanduse puhul autor
annaabi.ee 
