sõltumatuid väärtusi. Inimene peab kasutama piiratud lodusvarusid arukalt, ei või ta loodust täiesti oma suva järgi kasutada. Kui loodust kasutatakse ebamõistlikult- selle tulemused on nähtavad looduse saastumisena-, siis väheneb inimese heaolu ja elukvaliteet (Blackstone 1980). Seda kutsutakse ratsionaalseks inimkeskuseks. Looduskeskne suhtumine tähendab looduse ja selle kõikide olendite heaolu arvestamist. Looduskesksust on võimalik jagada looma-,(zoo), elu- (bio) või ökosüsteemikeskseks (füsiotsentriliseks) suhtumiseks. Loomakeskne suhtumine rõhutab inimese ja loomade sarnaseid jooni, millest tähtsamaid on võime tunda valu ja kannatusi. Elukeskse suhtumise on Albert Schweitzeri eetiline printsiip : elu iseenesest on kõrgeim väärtus, kõigil elusolenditel on absoluutne iseenda väärtus. Ökosüsteemikeskne suhtumine tõstab esile looduse ilu,eheduse ja mitmekesisuse.
Underit peetakse naiselikuks luuletajaks. Alverit nt nii väga naiselikuks ei peaks (tekstide pinnal). 2) Teine võimalus on rõhutada tema jutustamise võimet. Saame tekitada retseptsioonikeskme jutustava luule (ballaadide) juurde. "Õnnevarjutuse" aines on võetud Piiblist, Eesti rahvaluule ja baltisaksa pärimusest. Under on kuidagi saksapärane luuletaja saksaärane peenendatus, kulturiseeritus. 3) Underi puhul peaks rõhutama tema looduskesksust. Algusest peale on tema loomingus näha panteistliku kallakuga loodusesse sulandumise taotlusi. Looduse puhul peaks täpsustama seda, et Underi loodus on kuidagi eriliselt suvitusmaastik. See on ikkagi linnainimene, kes tuleb maale ja kes hakkab päikest võtma. Või kõnnib niisama looduses ja saab elamusi. On juhitud tähelepanu ka sellele, et varases loomingus on palju taimi (suurel määral aialilled) - mingil moel kulturiseeritud loodus. Underil on oma
annaabi.ee 
