4 - Bioloogilise mitmekesisuse madal väärtus. Meie tavapraktika ei väärtusta looduse mitmekesisust sellisel määral, mis oleks piisav tema säilitamiseks. Seetõttu peab hävimisohus liike võtma otsese kaitse alla, tähtis on ka säilitada haruldaste liikide elupaiku, rajada kaitsealasid jms. Konventsiooniga võetevad kohustused Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooniga ühinenud riigid on kohustatud oma looduskaitsetegevust põhjalikult palneerima. Et bioloogiliste ressursside ja nenede kasutamisega on seotud vägad paljud ametkonnad ja huvigrupid, siis peab selline planeering hõlmama kõiki eluslooduse ressursse kasutavaid või mõjutavaid eluvaldkondi. Nende valdkondade esindajatel tuleb seetõttu paratamatult ka osa võtta bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja säästliku kasutamise protsessist ning see osalus tuleb täpselt ette näha ja planeerida.
Umbes 5000 aastat tagasi Eesti alale 1879 pidas akadeemik Gregor Helmersen Loodusevaatleja. looduskaitsetegevust Eestis (esimene esimees rännanud hõimud suhtusid loodusesse loodusuurijate seltsis loengu rändrahnude austusega. Neil olid pühad paigad, mida kaitsest. Ta nimetas suuri rändrahne 1931 ilmus raamat ,,Eesti loodusmälestusmärke", Eerik Kumari). hoolega hoiti: hiied, allikad, kivid, puud, jõed ja geoloogilisteks mälestusmärkideks
annaabi.ee 
