Lihula ajaloole lisandus Lõuna-Läänemaa ajalugu muinasajast II maailmasõjani. Kolme ruumi mahutatud alaline ekspositsioon avati 01. juulil 1999. aastal. Aastate jooksul on näituste pind vähehaaval suurenenud ning hetkel on muuseumil näituste tarbeks juba üheksa ruumi. Püsinäitused on laienenud seitsmesse ruumi. Kahte ülejäänut kasutatakse erinevate ajutiste näituste korraldamiseks, näiteks on igal sügisel, Matsalu Loodusfilmide Festivali raames, neis ruumides loodusfotode näitused. Lihula ajaloost Lihula lähiümbrusest ei ole seni ühtegi kiviaegset asulakohta ega matmispaika avastatud, kuid leiud viitavad sellele, et inimesed on Lihulas elanud juba kiviajal. Läänemaa vanim leid (6000-7000 aastat vana tulekivist uurits) on saadud Lihula linnamäe lõunanõlvalt. Lihula pank oli siis alles väike saareke, kuid juba asustatud. Lihula kiviaegne asula on ilmselt mattunud hilisemate paksude kultuurkihiladestuste alla.
Inimtegevus peab piltidelt puuduma välja arvatud harvadel juhtudel, kus see tugevdab loodusloo edasiandmist. Teaduslike märgiste olemasolu loomadel on lubatud. Loodusfotograafia eesmärgiks on vahendada teistele inimestele loodust oma eheduses ja loomulikkuses. Loodusfotograafia peaks vähendama võõrandumist loodusest, aitama kaasa looduse tundma õppimisele ja looduse hoidmisele. On võimatu täita neid eesmärke, kui loodusfotode tegemisel teeks fotograaf oma pildistatavatele objektidele kahju. Seda reeglit võib arendada edasi ka põhimõtteks, et kui me kusagil ja millestki pilti teeme, siis peame seda tegema nii, et kui meie järel tuleks sinnasamasse teine fotograaf, siis peab tal olema võimalus teha samast objektist taas uus pilt. Kahju pildistatavale võib olla väga mitmesugune - füüsilise vigastuse oht, ärritus ehk stress, fotograafi tegevuse tõttu kiskjale saakloomaks saamine või vähenenud sigimisedukus
annaabi.ee 
