Ei unustata tähtsamaid võõramaisi taimi ja loomi, kuid enamasti kõnel- dakse nendest lühidalt. Rõhk on asetatud neile looma- ja taimeliikidele, mida õpilased kohtasid oma koduümbruses," kirjutab Karl Laigna (1959: 37). Lisaks avaldas Kunder Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamatus ja mujalgi arvukalt looduskaitselisi ja loodusteadust populariseerivaid kirjutisi. Uue põlvkonna õpikuautorite esindaja Mihkel Kampmaa (1905) seos- tas loodusetundmise juba otseselt kodukoha ja laiemalt kodumaa tundmaõppimise ning seega patriootilise kasvatusega. Eesti vanema loodusteadusliku õppekirjanduse uurija Vello Paatsi kirjutab: "Rahva- koolis sisendavad looduse kaitsmise vajadust M. Kampmanni luge- mikud, mis kõnelevad puude rikkumisest, lindude kaitsmisest, taunivad loomade piinamist, räägivad lindude kasulikkusest, loomakaitseseltsi- dest ja nende tegevusest, looduserikkujale seadustega ettenähtud karis- tustest" (Paatsi 2003: 144)
saanud implusse edasiseks arenduks, eriti palju on aga andnud tema teosed ainet eesti teatrikunstile. Ikka ja jälle leiame me mõnest teatri mängukavast jälle ja jälle lavastatud Tammsaare teoseid.A.H.Tammsaare on eesti armastatuim proosakirjanik. A.H. Tammsaare (kodanikunimega Anton Hansen) sündis 30. jaanuaril 1878. aastal Järavamaal, Albu vallas, üksikul väljamäel Põhja-Tammsaare talus. Tammsaare on pärit lüürilise ning maalilise loodusega paigast, seega tema loodusetundmise alused pärinevad just tema lapsepõlvekodust. Tema kodukanti kaunistasid sood, mis mõnes suunas võisid isegi kümnete kilomeetriteni ulatuda. Sealset loodust iseloomustas karm ilm, põhjamaine suursugusus, mis vastuvõtlikule inimese jätab sügava mulje. Tammsaare oli peres neljas laps vanemate kümnest lapsest. Kõik lapsed olid rakendatud tööle, esialgu karjas, hiljem põllutöödel ning muudel suurematel talutöödel. Noorukina omandas
annaabi.ee 
