Nad elasid metsas Metsa talus. 3. Kui Jaanus oli kümme aastat vana läks ta isaga Lodjajärve lossi. Jaanus sai seal sõbraks Emiilia (Emmi), Oodo ja koera Tarapitaga (Tölp). 4. Junkur (Oodo) ja Emiilia olid riidu läinud. Nad ratsutasid võidu, kuid junkur oli pahane. Nad vahetasid Jaanusega hobused ja junkur kukkus hobuse seljast maha ja minestas. 5. Prohveti-Pärt oli sangar, kuid tema mõrsja jättis ta maha. Ta leidis rahu Eestimaalt ning elas erakuna koopas ja oli loodusetundja. 6. Prohveti-Pärt ravis Oodo minestusest terveks. Oodo ja Jaanus läksid kaklema, Oodo sai sedavõrd pahaseks, et tormas koju. 7. (Viie aasta pärast) Rüütel Kuuno armus Emiiliasse. Oodo ja Emiili isa korraldas lossis jahipeo. Sulased ajasid õues juttu. Kubjas rääkis välja, et Kuuno Rainthal tahab Emiilia südant võita. Kuunot kiideti igati. 8. (Hirve) Mindi jahiretkele. Emiila ja Kuuno nägid hirve. Mõlemad järgnesid hirvele erinevalt poolt
Valikut mõjutas kindlasti ka see, et elame kirjanikuga samas alevis ja ta on olnud aastaid sama kooli õpetaja, kus minagi olen oma põhihariduse omandanud. 3 Selle uurimistöö põhieesmärgiks on tutvustada põgusalt Harri Jõgisalu elu ja loomingut. Mille poolest on ta eriline ja silmapaistev? Harri Jõgisalu ei ole ju üksnes hea kirjanik, vaid ka armastatud õpetaja oma endistele õpilastele ja suurepärane loodusetundja, kes armastab ja kaitseb loodust. Harri Jõgisalul on asjatundlikku silma looduse nägemiseks ning sulge kirjutamiseks. Süvitsi minek loodustunnetuses väljendub pea igas tema raamatus. Uurimistöös kasutatud allikad pärinevad Internetist, loetud raamatutest, artiklitest ja vestlusest Harri Jõgisaluga, mis toimus 23. 11. 2009. Kuna kirjaniku elu ja loomingu kohta on väga palju materjali ning ta on avaldanud ka oma mälestusteraamatuid
pisikesed, peenikesed me oleme! Oi, oi, kui kauni karvaga ja lõbusa lõhnaga! Oi, oi!» Ümberringi tõusid kõrged, toredad puud pilvede naabrusse, sealt jahutavat tuult ja kosutavat vihma maha meelitades. Ja kui tuulehoog neist läbi kohises, siis hõõrusid nad heas tujus oksi üksteise külge ja kähistasid lehtedega: «Ohoo, tohoo, tuuleõhuke, õõtsuta meid! Õõtsuta, õõtsuta õrnasu, hellasti. Ooh, kui hea, ohohoh! Ohohohooooh!» Vanamees oli sügav loodusetundja, kes metsa-rohtude parandavat väge kasutada mõistis. Ta oli kaugel ümberringi vaese rahva arst, keda kui imetegijat austati. Tema ise ei salanud ilmaski rohtude loomulikku arstimise jõudu ega püüdnud nõiakunstniku nime saada. Siiski uskusid talu-pojad kindlasti, et ta üleloomulikke asju tunneb 34 ja vaimudega läbi käib ja austasid teda seda enam. Niisugune mees oli Prohveti-Pärt, -- üks pimeda keskaja vähestest valgusekujudest. VI
annaabi.ee 
