mina-kultuse. See tõi kaasa ka kunstnikugeeniuse väärtustamise. Näiteks Beethoven- tema muusikas kohtame inimest, kes väljendab iseenda tundeid ja igatsusi. Romantikud arvasid, et kunstnik suudab vahendada midagi, mida filosoofid ei suuda. Romantismile oli tüüpiline igatsus millegi kauge ja kättesaamatu järele, müstika, öö, hämarus, iidsed varemed ja kõik üleloomulik. Romantikuid huvitas kõik hämar, õudne ja müstiline. Üks olulisi tunnusjooni romantismil on looduseigatsus ja loodusmüstika. Romantism aitas tugevdada ka rahvaste rahvustunnet ja identiteeti. Romantismiajastu filosoofid käsitasid maailmavaimu kui mina, kes rohkem või vähem unenäotaolises seisundis loob maailmas asju. Schelling (vt Lisa 26) Schelling üritas kaotada piiri vaimu ja mateeria vahel. Ta arvas, et kogu liidus- nii inimhing kui ka füüsiline tegelikkus- on üheainsa Jumala või maailmahinge väljendus. Tema sõnum väljendavad loodus ja inimteadvus üht ja sedasama
Kangelane on üksi vastamisi ühiskonna arvamusega. Romantismi taustaks ja läbivaks jooneks on revolutsioonid. Üheks tähtsamaks taustaks Prantsuse Suur Revolutsioon. Romantism hindab keskaja kultuuri, taasavastatakse kristlik müstika, gootika stiil. Gooti romaanide zanr on õudne ja müstiline armastuslugu. Romantismil kaks suunda: 1) universaalromantism ühendas neid romantikuid, keda võlusid loodus, maailmahing, kunstigeenius, looduseigatsus, loodusemüstika 2) rahvusromantism köitis eeskätt rahva ajalugu, keel ja rahvalik kultuur, huvi folkloori vastu. Tähtis rahvuslik mütoloogia eelkõige Saksamaal ja Prantsusmaal. Romantismiajastu maalikunstis on kesksel kohal portree. Loodus oli vahendiks romantilise hinge avamisel. Loodust kujutati idealiseerituna. Hing pole mitte ainult inimesel, vaid ka loomadel ja kividel. Kirjanduses valdavalt
annaabi.ee 
