moodustas vene kogukond 4,7% Eesti elanikkonnast, mis tol ajal tähendas 46 026 inimest. Seoses uute tööstusettevõtete ja sõjaväerajatiste ehitamisega 20. sajandi alguses hakkas aga vene kogukond tormiliselt kasvama. Mõningail hinnanguil oli 1917. aastal Eestis kuni 100 000 venelasest tsiviilisikut. Saksa okupatsiooni ajal lahkus neist üle kolmandiku, st ligi 40 000. Uue juurdevoolu kutsusid esile revolutsioon ja Kodusõda Venemaal. Eestisse immigreerus üle 20 000 inimese Judenitsi Loodearmeest ning umbes sama palju põgenikke. 1925. aastal võttis Riigikogu vastu Eesti Vabariigi kultuuriautonoomia seaduse, mis andis vähemusrahvustele Eestis oma kultuuri, hariduse ja ühiskondliku tegevuse arendamisel suure vabaduse, kuigi võib ütelda, et vene rahvusvähemus ei kasutanud seda võimalust täiel määral. Kahekümnendatel, kolmekümnendatel aastatel püüdis vene kogukond Eestis igati säilitada oma identiteeti ja kultuuri
Rõhutatud loodearmee puht-strateegilisi vigu - ei lõigatud läbi raudteid jne. Pigem oli häda selles, et loodearmee oli liiga väike. Loodearmee juhtkonnas ja valitsus olid pääsenud mõjule kõige konservatiivsemad ringkonnad - eesmärgiks Vene keisririigi taasloomine - selgelt konservatiivse poliitikaga häälestas loodearmee kohalikud oma vastu. Eesti valitsuse jaoks saabus taas tähtis dilemma. Üsna pea sai selgeks, et loodearmeest enam suurt tolku ei ole ja temaga tuli midagi ette võtta, et see ei hakkaks Eestit ohustama - 11. nov otsustati, et loodearmeel ei lubata Eestisse tulla. Loodearmee juhtkond protesteeris ja ka Antandi riikide juhtkond ei olnud sellega päri, aga sellises olukorras Eesti valitsus pani oma tahtmise maksta. Kes loodearmeest ületasid Narva jõe, sellelt võeti ära relvad. Desarmeeritud loodearmeelased suleti suurtesse metsalaagritesse (Jõhvisse jne). Et vältida epideemia levikut
annaabi.ee 
