Siin pidasid vene valged kibedat heitlust punavägedega. Juulis tõrjusid Eesti väed Punaarmee katse Pihkvat tagasi vallutada. Et kergendada vägede olukorda Pihkva all, tungisid Eesti väed juulis-augustis Porhovi ja Ostrovi lähistele. Augusti lõpuks jäeti maha Pihkva ja Eesti väed asusid tugevasti kindlustatud Irboska positsioonile. Siin jäi lahingutegevus kuni sõja lõpuni üsna loiuks. Peatähelepanu koondus Narva-Petrogradi suunale. 1919. aasta oktoobriks kasvas Loodearmeeks ümbernimetatud endine valgete Põhjakorpus 18500-meheliseks. 11. oktoobril läksid valged uuele pealetungile, et vallutada Petrograd. Seda pealetungi toetasid rannikul Eesti väed ja merel Inglise ning Eesti sõjalaevastik. Valgete pealetung oli algul edukas, kuid varises lõpuks ometi kokku. Näinud ära sõjaliste abinõude ummikussejooksmise, hakkas Nõukogude Venemaa 1919. aasta suvel otsima kontakte Eesti valitsusega. Pärast mitmeid ebaametlikke pinnasondeerimisi pöördus Moskva 31
Vene põhjakorpus. Vene valgekaartlik väekoondis. Pärast Pihkva kaotust taandus kahte lehte, üks Lätisse, teine Kagu-Eestisse. 6.12 sõlmiti ametlik leping Ve põhjakorpuse juhtkonna ja AV vahel. Peamiseks punktiks tõdemus, et mõlemal ühine vaenlane. Ve põhjakorpus allutati Laidonerile, Eesti sõjavägede ülemjuhatajaga. Jaanuaris 1919 jõudsid esimesed põhjakorpuse osad rindele. Esialgu Põhjakorpuse juhatajaks kindralmajor Rodzjanko. Juunis 1919 nimetati Põhjakorpus ümbes Loodearmeeks. Sõjasündmused Murdelahingute nädal 2-6. jaanuar 1919. Murdelahingud aktiivne kaitse. Seni oli rahvavägi lihtsalt taandunud. Nüüd senine taktika muutus. Üritati anda vastasele vastulöök, kaotatud punkt tagasi võtta. Sõgavad tiibmanöövrid, luureretked vastase tagalasse. Tegelikkuses sellised vaenlase häirimised olid alanud juba detsembris 1918. algust tegid nendega soomusrongid. Tuleb uuesti mainida kapten Juhan Pitkat. Organiseeris Eesti sõjalaevastiku. Dessandid
annaabi.ee 
