Ma näen, et sa vitsutad himuga auravat lillkapsaportsu, mille paljas lehk mind kergelt iiveldama ajab, ja ma leian end imestamas, kuidas võid sa seda maitset nautida, ning siis turgatab mulle pähe, et arvatavasti on (peab olema?) lillkap- sal sinu jaoks teistsugune maitse. Seda oletada tundub tõepärane, eriti kui ma tean, et üks ja seesama toit maitseb mulle tihti erinevalt. Näiteks esimene lonks hommikust apelsinimahla tundub palju ma- gusam teisest lonksust, kui ma võtan vahepeal natuke pannkooki ja vahtrasiirupit, kuid pärast üht- kaht kohvisõõmu hakkab apelsinimahl maitsema (umbes? täpselt?) niisamuti nagu esimese lonksu ajal. Kindlasti tahame rääkida (ja mõtelda) sellistest asjadest ning kindlasti me ei eksi seejuures kui- gi hullusti, seega... on kindlasti üsna OK kõnelda sellest viisist, kuidas mahl maitseb Dennettile ajal t, ja küsida, kas see on täpselt sama või erinev viisist, kuidas mahl maitseb Dennettile ajal t' või vii-
» «Mönnikhusen ei pidanud enne Risbiterist suurt lugu,» seletas teine sõjamees, «aga sestsaadik, kui Risbiter Põltsamaal vana Fahrensbachi vangi võttis ja Mönnikhuseni kätte tõi, on vanamees otsekui ümber muudetud. Nüüd on Risbiter 247 mõisas esimene pailaps ja teeb tunahomme ilusa Agnesega pulmad.» «Kas tunahomme on juba pulmad?» küsis Gabriel kohmetades. «Sellest poleks viga, sest nagu vanameest tuntakse, saavad pulmad vähemasti toredad olema, kus siis meiegi heast lonksust ilma ei jää, kuid see on pagana lugu, et pulmas õiget peigmeest ei ole. Mis peigmees see on? Süda läigib, kui tema peale vaatad. Oleksin mina preili von Mönnikhusen, ma ütleksin sarnasele peigmehele veel altari ees ei. Mis on tuikesel niisuguse punaseharjalise, tedretähelise, kõverjalgse varesepojaga tegemist?» «Mis näost rääkida!» ütles käega lüües kolmas seltsiline, kes ise looduse poolt vähe kenaduse kaasavara oli saanud
annaabi.ee 
