Kohi-Kaarel, esimene oli pikk ja kõhn, teine lühike kuid lihastes ja tugev. Kohi- Kaarlil oli kõigiga tegemist ja tema naljad harva läksid täppi, Juku naeris poisi iga teise sõna peale, mis pärast Kaarli naljad aina julgemaks, jõhkramaks ja nilbemaks muutusid. Jaan teadis mõlemat meest, nad olid Lehtsoo valla vabadikkude pojad. Teati ka seda, et nad vahest öösiti varastamas käisid. Kaarel jõi terve klaasitäe õlut ühe lonksuga ära ja läks ahju äärde kolme pobuli juurde nendega tüli norima. Pool nalja ja pool kurjaga karjus ta, et mehed ostaksid kõrtsmiku käest midagi, muidu laseb ta nad välja visata. Juku naeris selle üle peaaegu kõrvuni avatud suuga. Siis tundis Kaarel Jaani ära, ja kutsus nad enda lauda, tegi neile õlut ja viina välja. Alguses ei tahtnud Jaan üldse minna, aga janu oli suur ja ta jõi kolm klaasitäit õlut korraga ära. Viina võttis ta vaid natukese, et mitte Kaarlit pahandada
nii sügavasti liigutanud, et ta vaevalt oma pisarate üle jõudis valitseda. Mitte üht sõna ei saanud ta suust välja. Komtuur oli tükk aega vait ja vaatas, nagu midagi oodates sepa otsa. «Nüüd oleme tasa,» ütles komtuur viimaks tumedalt. «Sina oled mind surmast, mina sind orjusest päästnud. Joome lepingu liiku!» Sepp võttis karika, mida talle pakuti, pillas poole viina maha ja jõi teise poole ühe lonksuga ara. Nüüd alles pääsesid ta keelepaelad valla. «Tänu teile, komtuuri-härra, priiuse ja hea lonksu eest,» ütles ta sügavas liigutuses. «Praegu leian ma vaevalt sõnu oma tänu tunnistuseks, aga edaspidi, võib-olla peagi, tahan seda teoga tunnistada. Nüüd palun.esiti vana auanndmise märgiks see ankrutäis marjaviina, millest paremat maa peal ei ole, vastu võtta ja kohe katsuda.» «Näita siia!» ütles komtuur. Villu tegi ankru lahti ja valas peekrid täis
annaabi.ee 
