Sestap olin ma harjunud olema oma klassi kõige ilusam, kõige stiilsem, kõige kõigem.... Maria oli minu positsiooni tahtmatult omale võtnud ning see tekitas minus iga päevaga suuremat viha. Minust oli saanud tema kiusamiste eestvedaja, initsiaator. Olin otsustanud ta hävitada. Maria oli tugev. Ta ei rääkinud oma läbielamistest kellelegi ning ka kõige hullemates vetsukähmlustes, ei näidanud ta kunagi pisaraid. Ta oli sitke ja kannatlik. Mõni päev enne jõule, lonkisin ma mööda õhtust vähe valgustatud tänavat. Lörtsi sadas! Eksisin oma meeltega lapsepõlve ning püüdsin lahtise suuga joostes ja hüpeldes suuri lumeräitsakaid. Sattusin täiesti hoogu. Olin korraga viie aastane ja suutnud unustada oma hooletu ema ja selle, et olin siin maailmas täiesti üksi. Ma ei tundnud oma isa. Mõlemad minu vanavanemad olid juba aastaid surnud ning minu ema armastas oma tööd ja olemist oma alluvatega minust rohkem. Mul polnud ühtegi
Kindluse mõttes keerasin baari ja tagaruumi vahelise ukse lukku. Läksin poolenisti uksest välja ja tõmbasin tikku. Viskasin tiku maha ja tuli levis kiiresti. Ma põgenesin ja keerasin ukse enda järelt lukku, viskasin võtmed prügikasti ja läksin ära. Ma ei teadnud, mida teha, kuna ma olin meeleheitel! Ma olin ju oma sõnadega tapnud Johni, preestri, Kristiina ja Greete! See oli katastroof!!! Ja nüüd see tulekahju, mis ma tegin!! Ma pean vist koju minema. Ma lonkisin koju. Oli juba pime. Ma olin juba kaua kodust ära olnud. Kui Stiiv-Maikel elutoast ukse kriiksu kuulis, jooksis ta ukse juurde. "Jasmiin, me ootasime sind! Miks sul nii kaua läks?" küsis ta murelikult. Ma ei öelnud kindluse mõttes midagi. Muidu jälle saadan kellegi surma. Ma läksin trepist üles oma tuppa. Õigemini, minu Stiiv-Maikeli tuppa. Ma heitsin voodile pikali ja nutsin paar näotäit. Siis aga rahunesin ja panin teleri mängima. Enda kahjuks tulid sealt just uudised,
Vanamees tõotas veel kord saladust hoida ja küsis: «Kuidas sa selle peale tulid, poisu, et neid mehi jälgida? Kas nad paistsid sulle kahtlastena?» Huck vaikis, sepitsedes ettevaatlikult vastust. Siis ütles ta: «Vaadake, olen üks raiskuläinud poiss, vähemalt kõik ütlevad nõnda, ja ma ei saa midagi selle vastu -- mõnikord ei saa ma magadagi, kui sellele mõtlen ja arutan, kuidas teistviisi elama hakata. Nii oli ka eile öösel. Ma ei saanud magada, ja niisiis lonkisin kesköö paiku tänavaid mööda ja mõtlesin selle kõige üle järele, ja kui ma selle vana lagunenud telliskivilao juurde jõudsin seal alkoholita võõrastemaja kõrval, siis toetasin seljaga vastu müüri ja hakkasin uuesti mõtlema. Noh, ja just siis läksid need kaks selli minust mööda mingisuguse pakiga kaenla all, ja ma arvasin, et nad on selle varastanud. Üks neist suitsetas ja teine tahtis tuld; nad peatusid otse
annaabi.ee 
