(doktorikraad ehk õpetamislitsentsi). Nimelt 1323.aastal süüdistas ülikooli kantsler, üliinnukas tomist Johannes Lutterell teda ,,eksiõpetuses" ning ta kutsuti paavsti õukonda Avignosis oma kirjutiste eest vastust andma. Tegelikult ei mõistetud teda hukka, sest uurimine jäi pooleli. Ta sai liitlaseks Cesena Michaeliga ja nad põgenesid 1328.aastal koos. Nagu ka Duns Scotusel, on Ockhami peatööks tema kommentaarium Petrus Lombarduse ,,Sententsidele". Sellest on mitmeid erinevaid versioone. Ta kirjutas ka Aristotelesest ja Porphyriosest, füüsikast ja loogikast. William Ockham'i suurimaks teeneks teaduses on kasinuse põhimõtte tunnustamine, mida on hiljem hakatud kutsuma ka Ockhami habemenoaks. Ockhami habemenuga tähendab, et kui nähtuse selgitamisel ei tohi lähtuda enamatest teguritest, kui on vajalik. Seda on tõlgendatud ka viisil kui on kaks võrdse usaldusväärsusega põhjendust, tuleb eelistada lihtsamat.
tohutut ehitust, sirutas siis oma parema käe õhates laual avatud trükitud raamatu poole, vasaku käe aga Jumalaema kiriku poole, tõstis kurva pilgu raamatult kirikule ja lausus: «Kahjuks surmab see siin tolle.» Coictier, kes uudishimuga raamatule oli liginenud, ei suutnud maha suruda hüüdu: «Aga mis koledat siin ikka sees on!» «Glossa in epístolas D. Pauli. Norimbergae, Antonias Koburger. 1474.» 1 Siin pole midagi uut. See on sententside meistri Petrus Lombarduse raamat, või on midagi selles, et ta on trüki-teos?» «Õige, just selles,» vastas Claude, kes näis sügavasse motisklusse vajunud olevat. Ta seisis püsti j*a pani oma konksus nimetissõrme Nürnbergi kuulsate trükipresside alt välja tulnud foliandile. Siis jätkas ta salapäraste sõnadega: «Paraku saavad väikesed asjad suurtest võitu, üksainus hammas saab jagu suurest mürakast. Niiluse rott surmab krokodilli, mõõkkala surmab vaala, raamat surmab ehituse.»
annaabi.ee 
