kannavad turbanit,* ja vastupidi, ning et nii on see tavaks peaaegu kogu maakeral iidsetest aegadest saati (Voltaire 1979: 124). Olin umbes viieaastane, kui isa väga hea sõber, rahvakirjanik Villem Gross mulle selgeks tegi, et kogemustega joodiku esimene tunnus on okserefleksi kadumine (Raud 2008: 17). Kuna Black Sabbath koosnes ainult juuridest, siis minu jaoks tähendas see automaatselt huvi juudiusu ja mütoloogia vastu. (Raud 2008: 68). Ma kujutasin ette, kuidas köögis lollpeade üle küünilist nalja viskavad kokad süüdimatult haigetele ettenähtud toitu kilekottidesse topivad, et seda õhtupimeduses koju tassida (Raud 2008: 112). ,,Kari näljaseid!" porises kiltri lesk, vaadates matuseliste säravaid silmi, kui nood vorstirõngastest unistades jumalateenistust kuulasid ja hauda kinni ajasid (Kivirähk 2006: 47). Sel ööl ta sealt enam koju minna ei julgenud, jõi end täis ja magas kuudis koos kõrtsmiku
Hiljem kadus patriitside ja pleibede seisusevahe ja kõik roomlased moodustasid ühtse seaduse ees võrdes kodanikkonna. Kuid see ei tähendanud tegeliku võrdsust päriselt oli rooma riigi juhtimine ikka kitsa ringi jõukate kodanike käes kuid nüüd kuulus sinna ka rikkaid pleibesi. Rooma riigis veel oli väga suur vaeste mass, mass mis ei olnud üldsegi arukas pealekauba ja poliitikast ei mõistnud nad kindlasti midagi. Võrreldes kreeka linnriikidega oli rooma rahvas minu meelest nagu lollpeade rahvamass. Rooma riigis oli naistel ka väga tagasihoidlik staatus peres peaagu samasugune nagu Ateena naistel aga nad olid mõjukamad ja nad võisid enda meeste juures viibida pidustustel ja nendega koos einestada ja nad ei pidanud riietuma väga tagasihoidlikult. Erinevalt Ateenast ja Spartast kus said kõik kodanikud osaleda poliitikas. Ateenas maksti väikest palka vaestele riigiametnikele, Spartas ei pidanud kodanikud tööd tegema kuna seda tegid nende eest Helotid
Kas siis pole selge, et vastutuse idee ise on seotud isikuga! Ent kas võib teha vastutavaks valitsuse praktilise juhi selliste tegude eest, mis tekkisid ja viidi ellu eranditult terve hulga inimeste soovil või pooldamise tagajärjel. Kõik me ju teame, et juhtiva riigitegelase ülesannet nähakse meie päevil mitte niivõrd selles, et ta omaks loomingulist mõtlemist ja loomingulist plaani, kuivõrd et ta oskaks oma ideid populariseerida terve karja oinaste ja lollpeade ees, et seejärel neilt välja meelitada nõusolek oma plaanide läbiviimiseks. Kas siis üldse võib riigitegelasele läheneda sellise kriteeriumiga, et ta peab tingimata samal määral valdama nii kunsti masse ümber veenda, kui ka omadust vastu võtta riiklikult tarku otsuseid ja plaane? Ja kas on üldse kunagi näha olnud, et see inimjõuk oleks suurest ideest aru saanud enne, kui selle idee praktiline edu pole ise enda eest rääkima hakanud?
» Muud mult ei küsitud. Äkki pöördus doktor mu poole ja küsis: «Oled sina ka inglane?» Ütlesin jah; ta naeris ja teised naersid ka ja ütlesid: «Lori!» Noh, siis algas suur ülekuulamine; küsiti üht ja teist, tundidekaupa; keegi ei lausunud sõnagi õhtusöögist, näis, nagu ei tuleks neil seda mõttessegi. Nii kestis pärimine aina edasi; asi oli kõige keerulisem maailmas. Lasti kuningat oma jutt maha vuristada, siis lasti vanahärrat jutustada; igaüks peale eelarvamustega lollpeade võis näha, et vanahärra rääkis tõtt ja teine valetas. Viimaks kästi mind jutustada, mis ma teadsin. Kuningas vahtis mind silmanurgast -- teadsin seepärast väga hästi, kelle käsuks rääkida. Jutustasin siis Scheffieldist ja kuidas me seal elasime ja inglise Wilksidest ja nii edasi; aga ma ei jõudnud kuigi kaugele, siis hakkas doktor naerma. Ja advokaat Levi Bell ütles: «Lõpeta, poisu, mina sinu asemel ei näeks nii palju vaeva. Usun, sa :pole harjunud
annaabi.ee 
