Tallinnasse paigutatud kriminaalromaanid). 5. Viimaste aastate jooksul on endast jõuliselt märku andnud eestivene kirjandus, mida väga operatiivselt kohe eesti keelde tõlgitakse. See on senisest hoopis erinev vaade vene kogukonnale tegemistele. Seda on nimetet ka kaht kultuuri sünteesivaks piirikirjanduseks (Igor Kotjuh) või rahvusüleseks kirjanduseks (Andrei Ivanov "Minu Taani onuke. Tuhk" ,"Hanumani teekond Lollandile" või ,,Peotäis põrmu"; oluline autor ka P. I. Filimonov "Mitteeukleidilise geomeetria tsoon" jt) 6. Uued ,,hääled" eesti naiskirjanduses (varasematest autoritest Elo Viiding ja Kristiina Ehin, hilisematest alustajatest nt Maarja Kangro, Kätlin Kaldmaa, Tiina Laanem, Eia Uus jt) 7. Eesti uuem zanrikirjandus, eelkõige ulme erinevad alazanrid pälvivad ka järjest enam laiema lugejaskonna tähelepanu. Kõige enam on see muidugi Indrek Hargla teene.
Esimene tõlge ilmus 2010.a ,,Minu taani onuke. Tuhk" esimeses jutus juba tõstetakse tähtsale kohale identiteedi probleem/küsimus. Kasutatakse mõistet (man in between vahepealsus). Non belonger mittekuulaja. Need on märsksõnad, mis manifitseerivad vahepeal olekut ja mittekuulumist. Skandinaavia triloogia ,,Batüsgaaf" (2017) kuulub Skandinaavia laiemasse saagasse. Tutvustab eelnevaid triloogia narratiivile eelnevaaid sündmusi). ,,Hanumani teekond Lollandile" (2012) esimene osa. Nüüdisaegne kelmiromaan. ,,Bizarre" (2014) tuuakse sisse armastusnarratiiv, kuid järjest enam hipikommuuni õhtustiku vahetab välja päris maailm. Ja ,,Kuutõbise pihtimus" (2015) viimane osa on väga tume ja masendava maailma kujutamine ja loomine. Pole midagi järgi jäänud kergusest ja huumorist, mis loo alguses domineeris. Suurepärane tervik. Mitu paatose tüüpe humoorikast paatosest kuni traagilise kujutamise viisini.
annaabi.ee 
