pöörise alt kare. Kõrrel on sõlmede kohal lehekimpudega külgvõsud (hea määramistunnus!). Lehed 2-5 mm laiad, nõrgad, pealt hõredalt pikakarvased. Pööris nõrk, õitsemisajal laiuv, hõbehall, pikkade peente karedate harudega. Pähikud 4-5 mm pikad, ohe väga lühike, ei ole märgatav. Kasutamine: kuivheinana keskmise söödaväärtusega. Lääne-Euroopas on kasutatud klaaskaupade pakkimiseks. LODUTARN Carex loliacea; loliacea (lad.k.) raiheinalaadne, sõnast Lolium raihein; õisikuosas sarnaneb lodutarn pisut raiheinaga. Sugukond lõikheinalised. Püsik. Kasvukoht: samblarohked turbapinnasel asuvad varjukad metsad, kuuse-lodu- metsade karakterliik. Lodutarn on heleroheline, 15-40 cm kõrge, väga lühikese risoomi ja sellest väljuvate võsunditega hõremurusalt kasvav taim. Varred arvu- kad, püstised, peened, ülemises osas teravalt kolmekandilised. Lehed varre
paakspuu, h. vaarikas, h. pihlakas, h. lodjapuu, h. näsiniin jt. Alustaimestikus domineerivad sõnajalad, puhmarinne puudub. Sõnajalgadest kasvavad naiste-, ohtene-, laane- (Matteuccia struthiopteris) ja maarjasõnajalg (Dryopteris filix-mas). Lisanduvad h. angervaks (Filipendula ulmaria), h. heinputk (Angelica sylvestris), sookastik (Calamagrostis canescens), kõrvenõges (Urtica dioica), ojamõõl (Geum rivale), h. maavits (Solanum dulcamara), roomav tulikas, lodu- (Carex loliacea), tupp- (Carex vaginata), mets- ja pikk tarn (Carex elongata), h. metsvits (Lysimachia vulgaris), h. jänesesalat (Mycelis muralis), tähtheinad, h. jänesekapsas, püsik-seljarohi, h. saluhein (Milium effusum) jt. liigid. Samblarinne peamiselt mikrokõrgendikel, metsakäharik, kähar salusammal, tüviksammal, teravtipp, roossammal jt. Mikroreljeefi kõrgematel osadel kasvavad naadi kasvukohale iseloomulikud taimed. Raiestikud uuenevad enamasti vegetatiivselt sanglepa ja kasega, harva saarega
annaabi.ee 
