igas asjas tahaplaanile ja püütakse olla heaolu etalon. Ma arvan, et kuigi inimesed üldiselt ei näita välja, mida kõike nad oma upitamise ja hea nime säilitamise jaoks teevad kehtib kõik siiski põhimõttel ,,igaüks enda eest." See vihjab justkui realismiajastu õukonnale, kus eksisteerib keegi, kes on kõige tähtsam ja keda kõik imetlevad ja kelleks saada tahavad, lihtsalt 21. sajandil on see eesriide taga peidus. Uudistes võib pidevalt lugeda lokkavast kuritegevusest või hoopiski sellest, kuidas keegi on hingerahu või armastuse leidnud. Realismiajastu klassikud kajastavad oma kirjandusteostes inimeste erinevaid külgi, olgu need siis head või halvad, tähtis on see, et tänapäeval on need kõik üldjoontes samaks jäänud. Näiteks kuritegevus on probleem, mis on inimesi kimbutanud sajandeid ning see jätkub ka tänapäeval. Määravaks teguriks on kindlasti ka see, et inimesed püüavad soovitud mugavusi,
-9. Kuigi Reelika kirjutas J kohta: Johannes on julge ja särav poiss, kes sulatab hea huumoriga kõigi südamed ja saab igas seltskonnas hakkama. Ilmselt see ikkagi iseloomustusena ei sobinud ja Peep(väike ja vaikne poiss, kes oli ühtlasi Liisa hea sõber) lasi klassis paberi ringi käia, et kõik saaksid J kohta kirjutada. Paber sattus J kätte ja see oli tõeline sokk mis teda sealt tabas: Johannes on ülbe ja pealetükkiv, mis võib-olla tingutud tema lokkavast ebapopulaarsusest. J on arg ja imeli. J on ebameeldiv. J on ülbe tropp. J on ematsionaalselt tasakaalutu nilbik, kellega ma pigem ei suhtleks. J on veider- ei oska tema kohta ühtegi positiivset sõna öelda... -8.Juhtunu põhjustas J haigeks jäämise ja ta tuleb koolist koju. Ikkagi on tal järgmiel päeval lootust teistega suhtlema saada, et see aastaraamatu asi ikka ei ole nii oluline. Koolis ei taha Raimo, et J ta kõrvale istub, kuigi Mihklit ei ole koolis
annaabi.ee 
