denotatsioon) - esmalt "objekti", seejärel teadusliku "tõe" puhul. Fenoteksti tasand tekstiteoorias. Semiootika. Kronoloogiliselt eelneb märgile, süntaksile, denotatsioonile ja signifikatsioonile, sünkrooniliselt ristub nendega. Ajutine liigendus, mitteväljenduslik rütm. Keelelis-rütmiline. Ei ole võimalik hinnata semiootika tähendust -- tal pole tähistamiskõlbulikke üksusi, mis oleks lokaliseeritavad. Genoteksti tasand. Öelda, et keel on praktika, tähendabki mõista, kuidas semiootika surve all nihestub sümboolika ja temaga koos ka tähendus. Et ärgitada tähenduse suhtes heterogeenset semiootikat nihestama seda sümboolset tähendust, mida subjekt on harjunud pidama omaks, peab kõneleva subjekti diskursus saama tõuke mõne "teise" diskursuselt. Intertekstuaalsus. Märgiliste elementide ülekanne ühest märgisüsteemist teise, millega käib kaasas tähenduste transformeerimine
mis tuleneks mõistet tähendustest. Seega langevad ära vastuväited, mis pärinevad vaimsete ja füüsiliste mõistete erinevusest. Need vaimuseisundite ja ajuseisundite erinevad omadused on mentaalse ja füüsilise valdkonna erinevate mõistete tunnused, mitte ontoloogilisel tasemel asuva entiteedi vasturääkivad omadused. 2. Lokalisatsiooni probleem: ajuprotsessidel on asukoht ruumis, vaimuseisundid aga pole ruumis lokaliseeritavad. Kus asuvad emotsioonid, mõtted jm. Ei saa öelda, et valu kogemus asub seal, kus on vigastus. Vastus: jällegi saab vastata, et see on vaimumõistete omadus, et nende rakendamisel ei lokaliseerita vaimuseisundeid ruumis, samasusteooria ei samasta mõisteid. Smarti vastuväide 4 on seotud lokalisatsiooniga, kuid tema vaidleb järelkujutise asukohaga ruumis. Eitab järelkujutise kui objekti olemasolu, eitamata järelkujutise kogemuse olemasolu. Fenomeniline
annaabi.ee 
