muljega. Lautrec maalis ettevalmistamata papile õlivärvidega, mis olid tärpentiiniga (väga) vedeldatud. Tegi ka tutvust litograafiaga ning selles tehnikas plakatid said Moulin Rouge’i reklaamidena väga kuulsaks. Kokku on tal üle 500 litograafilise töö, neid nii värvilisi kui mustvalgeid. Värvide maailm teda eriti ei huvitanud, pigem elu, liigutused ja tüübid. Huvitus ka väga Jaapani kunstist. 1892. aastal tüdines Lautrec pimedatest ja räpastest lokaalidest ning kolis (loominguliselt) bordellidesse. Ta ei fetišeeri naiste seksuaalsust neid kujutades, pigem kujutab naturaalsust ja realistlikult neid. Tema töödes eksisteerib ainult figuur, maastik on teisejärguline. 1989 sattus raskes deliiriumis haiglasse, tal oli ka süüfilis. Teoseid: "Moulin Rouge'is: kaks valssi tantsivat naist", "Tualett" ● NABIID (pr Les Nabis), Prantsuse maalikunstnike rühmitis, tegutses 1888–1903 Pariisis.
male. Seda enam peame rõõmustama, et mõned vanema põlvkonna muusikud (Aadu Mutsu, Valter Ojakäär) kõigest hoolimata kogusid ja talletasid džässialast informatsiooni ka sõjaeelse aja kohta. Eriti tuleb rõhutada A. Mutsu aastatepikkust visa tööd vanade muusikute mälestuste kogumisel ja süstematiseerimisel, tänu millele on meil suhteliselt usaldusväärne register džässi mänginud (kahjuks küll ainult) Tallinna muusikutest ja kohtadest, s.t restoranidest ja tantsu- lokaalidest, kus sellist muusikat mängiti (Mutsu 1991: 80–94). Säilinud on veel mõningaid muusikute märkmeid kohaliku kultuurielu, sh ka džässorkestrite tegevuse kohta (Tartust – Robert Tilgar, Kaarel Tuberik, Viljandist – Jüri Tibar), kuid kõik see on lokaalse tähtsusega ja süstemaatilisest kogumisest saame siiski vaid A. Mutsu ja hiljem ka V. Ojakääru puhul rääkida. Kahjuks kajastati ajakirjanduses tollal seda muusikaliiki üsna napilt, mitte nagu tänapäeval,
annaabi.ee 
