Teineteist eitades lähevad Mefistofeles ja Faust omati viimasele ,,inimeste maailma" näitama. Leipzigis Auerbachi keldrites, kus toimub nõidmisstseen, püüab mefistofeles Fausti meeletlõbude maailma ahatleda, kuid madalates instinktides püretunud inimesed äratavad õpetlases vaid võikust. Siirdutakse ,,Nõiakööki", kus Faust peab tagasi saama oma nooruse, mis on olnud inimeste põlisunistuseks. Õpetlane on nõrdinud posimistest ja loitsimistest, millega nõid ja tema abilised (pärdikud) neid üle puistavad. See on mõistusevastane. Lugeja taipab vihjed teoloogiale, mida Mefistoofeles oma sõnadega kinnitab. Noorusjõu äratab Faustis hoopis inimliku armastuse sütitav tunne. Arm, oma äledaimad tiivad anna! Hüüab ta kauni naise kuju peeglis vaadates. Nii astub tragöödiasse armastuse teema, mille süzeeline adrendus saab alguse Fausti ja Margarete armastuse lüürilises kujutluses ja viib viimase vapustava hukkumiseni
Tavaliselt kõlab tema lauludes regilaul katkematult, nii nagu seda vanasti lauldi - eeslaulja ees ja koor järel et ei tekiks viisikulgu katkestavaid ühiseid hingamispause. Helilooja lisab üksnes põneva fooni või jagab regilaulu erinevate häälerühmade vahel või paljundab seda korraga erinevatelt helikõrgustelt jne. Regilaulu lõputust viisikordusest sünnib Tormise laulude loitsiv, maagiline toime. Kuna meie regilaul on välja kasvanud iidsetest loitsimistest ja rituaalidest, on selle sisemine vägi tänaseni alles. Paljud Tormise teosed rajanevad sellel väel ja võimsal sisendusjõul ( ,,Raua needmine"). Heliloojale on alati väga oluline olnud ka regilaulu traditsioonilise esituslaadi säilitamine. Ta nõuab lauljatelt rahvapärast laulmisviisi, õigeid regilaulule omaseid sõnarõhke ja silbitamist jm. Tormis on öelnud, et mitte tema ei kasuta rahvaviisi, vaid rahvaviis kasutab teda
annaabi.ee 
