Ning siis tulid kristlikud teoloogid välja uue olulise samastamisega: deemonid, keda loitsijad välja kutsuvad, on paganlikud jumalad. Jupiter, Diana ja teised Rooma panteoni jumalused on tegelikult deemonid, Saatana teenrid. Kuna kristlus levis põhja poole väideti sedasama Wotani, Freyja ning keldi ja germaani teiste jumaluste kohta. Kes neid jumalaid kummardas, kummardas deemoneid, teadis ta ise seda või mitte. Selle käiguga sai kõiki paganaid, aga ka loitsijaid pidada osalisteks Saatana koletislikus plaanis maailma päästmine nurjata. See oli enamiku teoloogide ja kirikukogude seisukoht. Käibel on vähemalt neli olulisemalt Euroopa nõiakunsti tõlgendust. Esimene on vana liberaalne seisukoht, et nõidasid kui selliseid pole kunagi olemas olnudki, vaid nõiakultus või vaimulike autoriteetide koletislik leiutis oma võimu suurendamiseks ja kukru paisutamiseks.
Temast ei saanud keegi vähimatki halba rääkida.Ta hoolitses põhjalikult oma keha ja välimuse eest. Rõõm omaenda jõust ja ilust sai ka islamit oluliselt iseloomustavaks jooneks. Siiski oli Muhamed range ning tõsine mees, tema suurimaks rõõmuks oli palvetamine. Kuid ta ei olnud Kaaba jumalate vaga kummardaja. Ta eelistas aegajalt uidata Mekat ümbritsevatel lagedatel väljadel ning mõtiskleda. Juba sellel ajal ei sallinud ta ennustajaid, maage ja loitsijaid. 40 aastaselt hakkas ta külastama Meka parlamenti. Seal oli tal usaldusväärne, õiglase kuid sõnakehva mehe maine. · Kui Muhamedi onu Abu Talib hätta jä,i võttis Muhamed tema poja Ali enda juurde. Alist sai hiljem islami 4 kaliif. · Kui palavus muutus talumatuks, armastasid Mekalased suviti kolida Taifi või püstitada oma telk Hira mäe lähedale. Muhamed armastas seda mäge ja külastas Hira koopaid ka siis, kui tema perekond Mekasse tagasi kolis
annaabi.ee 
