inimene. Kas Krõõdal oli tõesti õige aeg minna, ning jätta lapsed ja Andres üksi? Millal on üldse see õige aeg? Kas siis, kui elus on kõik tehtud, ning eemärk täidetud? Andres juurdles selle üle tihti, kas Krõõt läks ikka õigel ajal? Rahu selles teemas ei saanud Andres kunagi, tema jaoks tuli kõik liiga vara. ,,Vargamäe Andresel olid Krõõda surmast saadik rasked päevad. Tänini oli ta vaevalt osanud aimata, et inimesel võiksid olla niisugused päevad. Ainukese lohutusena tundus temale, et seisukord polnudki veel kõige hullem. Tal oli vähemalt sauna-Mari, kes perenaise ja osalt ka ema kohuseid mahajäänud lapse vastu täitis. Aga kui ka Marit poleks olnud, mis oleks pidanud Andres siis tegema?" (,,Tõde ja õigus" I osa, lk 171). Krõõt oli läinud, aga Andres pidi edasi elama. Ta pidi täitma oma kohustusi, mis tal seosed Vargamäega ja lastega on. Sauna-Mari, inimene kes mõtles eelkõige teistele ja alles siis iseendale. Kui naine oli noorem,
eest ka karistust kanda, vaid hoopis midagi muud valdas tema meeli. Kui Ollino ja Tigapuu hoiduvad ehk tõepoolest kokku ja varjavad vana eest sündmuse tõsist käiku ning kui tema ta ometi välja lobiseb, milleks peab siis seda nimetama? Kas ei ole see tõesti juba pisut keelekandmine või peaaegu nuuskimine, nagu teeb seda mõni Lible või Kopfschneider, kes piiluvad pesukojas, uste taga, läbi lukuaugugi, et siis tuhatnelja direktori juurde joosta rääkima? Indrekul tundus lõpuks ainukese lohutusena: asi puutub ju isiklikult temasse ja iseendaga võib ta teha, mis tahab. Teised võivad salata, kui nad tahavad, tema ise ei salga. Nõnda otsustas ta ja jutustas direktorile kõik, et saaks kogu jandist ükskord ometi lahti. ,,Ma mõtlesin kohe," lausus direktor, kui Indrek oli lõpetanud, ,,et kuis siis hullamisega, sest Tigapuu ei hulla ju, tema läheb kohe kaklema. Aga ma ei saa ikkagi veel aru, miks te siis kohe nõnda vihastasite, teil on ju nii hääd silmad."
annaabi.ee 
