Inimene, kelle keha on nii ilus ja kütkestav tema nooruses, hävitab end enamasti varakult ülemäärase iharuse, edevuse ja ahnusega. · Kõik on surelikud, kuid kunst elab edasi. Hea kunst kindlasti. · Rose oli naine, keda tuli hoida ja kaitsta, Camille aga oli armastuse jaoks. Rose oli ustav sõber, Camille aga päikesekiir, Camille'l oli stiili, ta oli elegantne ja esinduslik. Kuidas võiksid kaks nii erinevat inimest võistelda? See oli lohtsalt võimatu. · Lihtsalt uskumatu, mõtles Rose kurvalt: kui halvasti Auguste teda ka ei kohtle, ei suuda ta mehele vastu panna, kui see teda embab. · Kunstnikul ei ole tõelist kapitali, varandust ega ainelist kindlustatust tavalises mõttes, tema varandus on tema anne, töövõime. · Aga me kõik oleme alasti. Alasti tulin ma siia ilma, ihualasti siit ka lähen. · Tema (Auguste) armastab inimkeha lihtsalt niisama, mitte meelelisuse pärast temale
midagi sellist. Romet tegi seda ise ja vabatahtlikult. See oli kurb, aga samas ka lõpetust pakkuv. Minu arust on väga kurb, kui keegi lõpetab oma elu mingi sellise sündmuse pärast, mille üle võiks paarkümmend aastat hiljem naerda või vähemalt muigega tagasi vaadata. Öeldakse ikka, et kättemaks on magus, kuid mina nii ei arva. See muudab asjad ainult keerulisemaks ja ei too midagi head, sest armastatud inimesele haiget tegemine ei tohiks kunagi rõõmu tuua. Minu silmis ei ole see lohtsalt normaalne. ''Tõe ja õiguse'' esimeses osas arvas Mari, et Nende lapsed surid, kuna Juss ei saanud rahu. Sama põhjus võis olla ka loomade suremisel. Naist vaevasid veel kaua süümepiinad ja ta nuttis palju. Kuid lõpuks ei kannatanud Andres seda kurbust enam välja ja sai alati kurjaks, kui Mari Jussi mainis. Andres hakkas justkui Jussi vihkama:''Elavalt pistis teine(Juss) isegi siis putku, kui puss peos oli, aga surnult on julgem
annaabi.ee 
