kraabib, letab libedat teeliku vi ronib puutvest les. Mni ilves aga ei suuda ennast puutvest les vinnata ning seetttu eelistab peenemaid puid, et selle mbert kppadega kinni vtta. Ilvestele on iseloomulik ka lhike saba, mis on ainult 15-23, maksimaalselt 30 sentimeetrit pikk. Lhike saba on neile eluliselt vajalik. Kuna ilvesed elavad tavaliselt klma kliimaga aladel, siis pikk saba annaks ra palju hdavajalikku kehasoojust. Samuti oleks oht, et saba saaks klmavetud, sest see lohiseks lumes. Klmavetud saba tagajrjeks viks olla ilvese haigestumine ja lpuks isegi hukkumine. Enamik inimesi teab ilveseid kui suuri kasse, kellel on krvade otsas tuttid. Nendel karvakestel pole aga ainult esteetiline thtsus, neil on hoopis praktilisem funktsioon. Ilvestel arenevad krvatutid tielikult vlja 20. elukuuks. Need on 2-5 sentimeetri pikkused karvakesed, mis kasvavad elujooksul ning lpuks muutuvad halliks. Valvel olevatel ilvestel on
Sildumise käigus tuleb jälgida, et ankrukett ei omaks lõtku. Töötades masinaga vöörispringil ja kasutades rooli, viiakse laeva ahter sujuvalt kai äärde ja antakse kaile ahtriotsad. Sildumine kai ääres seisvate laevade vahele, kui ruumi on napilt. Kaile tuleb läheneda 40º-50º nurga all. Kui võimaldab põhja iseloom ja sügavus ning kui teistel laevadel ei ole ära antud ankrud, tuleb ära anda merepoolne ankur ning anda järele umbes üks seekel ankruketti, nii et ankur ei lohiseks mööda põhja. Sellisel juhul laev annab minimaalse käigu ja hea juhitavuse. Kui laev jõuab kai lähedalse, tuleb anda kaile vöörispring ja vööri pikiots. Töötades edasikäiguga springil ja kasutades rooli, viiakse laeva ahter sujuvalt kai äärde. Tugeva tuule korral on selline sildumine ohtlik. Laeva sildumine pardaga kai äärde. Kõige levinum sildumise viis. Sellise sildumise korral kinnitatakse laev kõige kindlamalt kai külge