väheste kaaskondlaste isiklikuks otstarbeks. Ludwigi isa Maximilian II oli 1837. a ehitanud suveresidentsina ligidase Hohenschwangau lossi. See oli gooti stiilis. Ludwig kasvas seal üles ning lossi muusikatoas tutvustatigi teda helilooja Richard Wagneriga, kelle ooprid avaldasid noorele printsile sügavat muljet. 16- aastasena nägi ta R. Wagneri „Lohengrini“ esietendust ning sattus vaimustusse heliloojast ja tema muusikast, sest tundis Lohengrinis ära oma romantilise ideaali. Ludwig sai kuningaks kaheksateistkümneaastasena. Ta mõistis, et tal pole poliitikaks kalduvust ega annet, tõmbus ta üha enam argielust müütide ja legendide maailma. Sel hetkel seisid Neuschwansteini kohal varasema lossi varemed ning Ludwig soovis iidsed varemed üles ehitada tõelises vanade saksa rüütlite laadis. Ta ütles: „ Siia tulevad jumalad ja elavad meiega koos järsul tipil, mida jahutavad taevased tuulehingused. “ Algselt
Nii ei saanudki ooperis olla tegelikku kangelaslikkust. Sisu lühidalt: Tegevus toimub XII saj., Euryanthe - rüütel Adolari mõrsja langeb laimu ohvriks, et ta on Adolarile truudust murdnud. Positiivsete, kuid sealjuures passiivsete peategelaste piinarikkad üleelamused lahenevad lõpuks hästi, kuid mitte nende endi võitluse, vaid müstilise jõu - ime läbi ; kurjategija, kes on laimanud Euranthet, hukkub ja headus võidutseb (sama passiivsust näeme hiljem analoogilise sisuga Wagneri "Lohengrinis" ja Schumanni ainukeses ooperis "Genoveva"). "Euryanthe" ei leidnud niisugust tunnustust nagu "Nõidkütt". Ooperi külm vastuvõtt mõjus väga tugevalt Weberile, kelle tuberkuloosihaigus võttis halvema pöörde. Viimase ooperi "Oberon" kirutas ta juba täiesti haigena ja see saigi tema luigelauluks. "Oberon" on romantiline muinasjutu-ooper, loodud Londoni Covent-Gardeni teatri tellimusel. Weber tundis surma lähedust, ent sellele vaatamata sõitis ta ise Londoni
annaabi.ee 
