tegevuse vorme: religiooni, filosoofiat, teadust, luulet, kunsti, eetikat, haridust. Kultuur oli veel mütoloogilise olemise täiuses, spetsialiseerumata. Sajandite jooksul kujunenud ja väga aeglaselt muutuvad sugukonnasisese käitumise reeglid argumenteeriti kõikvõimsate, tähelepanelike ja karistavate jumalate tahtega. Esivanemate kultus nõudis nende määratletud ja selgeks õpetatud seaduste täpset täitmist, seaduste eirajaid või lohakaid täitjaid tabas karistus. Vana oli tähtsam kui uus, sest kõik vana oli juba kogemusli- kult kontrollitud, seega kindel ning turvaline. Esivanemaid peeti alati targemaks. Kui aga inimese sõltuvus loodusest vähenes, kui tekkis sotsiaalne diferentseerumine ja tööjaotus, kujunesid riigid ja seaduskord, lagunes ka müütiline mõtlemine kui vaimse elu ühtlane, kõikehõlmav voog iseseisvateks, ehkki üksteisega tugevalt seotud suundadeks. Erilised inimgrupid täitsid nüüd oma kindlaid
veel väga usaldusväärsed. Kõige enam paikapidavaks võib seniste uuringute alusel pidada ilmselt meelekindluse ja vaimsete võimete negatiivset seost, mis ilmnes näiteks eespool viidatud uuringus tudengikandidaatidel kõigil viiel aastal. Ka olümpiaadiedu uuringust selgus sarnane vihje, et olüm- piaaditulemuste tippgrupi õpilased iseloomustasid end pigem kui ebakom- petentseid, kohusetundetuid, distsiplineerimatuid ja lohakaid. Üllatusli- kult oli olümpiaadi lõppvooru tippude puhul seos negatiivne ka avatuse ja olümpiaaditulemuste vahel. Tõsi – selles uuringus ei leitud nende seoste korratavust mõlemal aastal (Sepp, 2008). Ometigi panevad sellised tule- 58 Andekate isiksuslikud eripärad mused meid mõtlema niisuguste seoste põhjuste üle, mida uued uuringud loodetavasti aitavad lahendada
annaabi.ee 
