erinevuse. Teise märgi jälg märgis ei ole ise märk, vaid mittetähistav erinevus, mis toimis tähistamise protsessis juba enne tähenduse moodustumist. Samas on aga iga jälg omakorda mõne teise jälje jälg, mis on tekkinud mõne teise mittetähistava erinevuse tekkega. Jäljele ei saa omistada absoluutset algupära, kuid ometi ei saa me osutada mingile kohalolule, mis võiks jäljele eelneda. Derrida arvates juhib jälje mõiste välja logotsentrilisest mõtlemisest, mida valitseb kohalolu metafüüsika. Jälje mõiste ületab vastanduse inimlik/mitteinimlik ja seab seega kahtluse alla ka inimese ja looma metafüüsilise vastandamise. Viimaks sunnib see Derrida arvates loobuma ka üldisest looma mõistest, millega filosoofias varem on hõlmatud kõiki mitteinimlikke eluvorme. Kuigi inimene jääb taandamatult ainuliseks, ei ole olemas ühtainust universaalset looma, millele inimese inimlikkus võiks vastanduda
Teise märgi jälg märgis ei ole ise märk, vaid mittetähistav erinevus, mis toimis tähistamise protsessis juba enne tähenduse moodustumist. Samas on aga iga jälg omakorda mõne teise jälje jälg, mis on tekkinud mõne teise mittetähistava erinevuse tekkega. Niisiis ei saa jäljele omistada absoluutset algupära, kuid ometi ei saa me osutada mingile kohalolule, mis võiks jäljele eelneda. Derrida arvates juhib jälje mõiste seega välja logotsentrilisest mõtlemisest, mida valitseb kohalolu metafüüsika. Jälje mõiste jääb Derrida mõtlemises ka hiljem oluliseks, ulatudes inimese ja looma vahelise piiri dekonstrueerimiseni. Ühes hilises dialoogis on Derrida öelnud: ,,Alates ,,Grammatoloogiast" pidi jälje mõiste uudne käsitus laienema kõige elava väljale, või õigemini elu/surma vahekorrale, ületades ,,kõneldud" (või tavamõistes ,,kirjutatud") keele antropoloogilised piirid, fonotsentrismi ja
annaabi.ee 
