polkovniku lesk on tema kangelane. Naine jõuab järeldusele, et tema väimehel on NORMAALSUSE TÕBI selline külm ükskõiksus, et isegi tema, lesk, pole KUNAGI suutnud meest endast välja ajada. · Remark pole rahul, et temast välja ei tehta. Autor vihastab remargi jultumuse peale, remark lahkub lavalt. · Lesk on jäänud autoriga kahekesi ning räägib talle teisest diagnoosist, mis tohter naisele määras ning milleks oli: ,,Logorrhoea gradus gravis". Lesk tunneb diagnooside üle uhkust, polkovnikulegi oleksid need sõnad meeldinud. · Ainuke halb maailmas on inimesed ja arstid, arvab lesk. Üks suur rõõm elus on hea, uus haigus, mida pole kellelgi peale sinu, mille kunstnik ainult sulle joonistas. · Lese õnn on suur, ta on diagnoosidest niivõrd joobunud, isegi sõbrannad arvavad, et lesk on ,,Volga" võitnud. Lese õnn ei kesta aga kaua, kui üliõpilane ütleb naisele
Naine jõuab järeldusele, et tema väimehel on NORMAALSUSE TÕBI selline külm ükskõiksus, et isegi tema, lesk, pole KUNAGI suutnud meest endast välja ajada. Remark pole rahul, et temast välja ei tehta. Autor vihastab remargi jultumuse peale, remark lahkub lavalt. Lesk on jäänud autoriga kahekesi ning räägib talle teisest diagnoosist, mis tohter naisele määras ning milleks oli: ,,Logorrhoea gradus gravis". Lesk tunneb diagnooside üle uhkust, polkovnikulegi oleksid need sõnad meeldinud. Ainuke halb maailmas on inimesed ja arstid, arvab lesk. Üks suur rõõm elus on hea, uus haigus, mida pole kellelgi peale sinu, mille kunstnik ainult sulle joonistas. Lese õnn on suur, ta on diagnoosidest niivõrd joobunud, isegi sõbrannad arvavad, et lesk on ,,Volga" võitnud. Lese õnn ei kesta aga kaua, kui
Näidendi läbivaks mõtteks on "Arstid ei tea midagi...". Kui päris aus olla, siis terve etenduse aja polkovniku lesk oma lõppematu jutuvadaga ainult seda tõestada püüabki. Ta jutustab oma lauakaaslastele, kuidas arstid on ikka nii lollid ja kuidas tema enda nimele haigusi kirjutada laseb. Lugeja kohtab hulganisti võõrkeelseid väljendeid, mis erinevaid haigusi üksteisest eristavad, alustades nihilissimus acutusest ja lõpetades kaunikõlalise Logorrhoea gradus gravisega. Ja kui näidendi lõpu eel selgub, et polkovniku lesk ootamatult lolliks on tehtud, sest tema arstidelt väljapinnitud haigused kandsid endas kõik mingeid suurusehullustuse sümptome, siis tuleb siin millegipärast sisust kõrvalekalduv lõpp. Äkki selgub, et Autor on teinud endast tugevama isiksuse ning seetõttu on ise sunnitud lese ees taanduma. Ma ei ütle, et sellisel lõpul midagi viga oleks, aga kui me terve näidendi oleme kuulnud ühe mania grandiosa all
Näidendi läbivaks mõtteks on "Arstid ei tea midagi...". Kui päris aus olla, siis terve etenduse aja polkovniku lesk oma lõppematu jutuvadaga ainult seda tõestada püüabki. Ta jutustab oma lauakaaslastele, kuidas arstid on ikka nii lollid ja kuidas tema enda nimele haigusi kirjutada laseb. Lugeja kohtab hulganisti võõrkeelseid väljendeid, mis erinevaid haigusi üksteisest eristavad, alustades nihilissimus acutusest ja lõpetades kaunikõlalise Logorrhoea gradus gravisega. Ja kui näidendi lõpu eel selgub, et polkovniku lesk ootamatult lolliks on tehtud, sest tema arstidelt väljapinnitud haigused kandsid endas kõik mingeid suurusehullustuse sümptome, siis tuleb siin millegipärast sisust kõrvalekalduv lõpp. Äkki selgub, et Autor on teinud endast tugevama isiksuse ning seetõttu on ise sunnitud lese ees taanduma. Ma ei ütle, et sellisel lõpul midagi viga oleks, aga kui me terve näidendi oleme kuulnud ühe mania grandiosa all
annaabi.ee 
