Suur koletis. Elas kord üks suur koletis, kellele meeldis õudselt logeleda. Ta logeles pikki tunde kõrgel oma lossis , imetledes rohelisi metsi, kuldkollaseid põlde ja sinavaid mägesid. Talle meeldis kuulata linnu laulu ja mängida peitust, kuid mure oli selles et ta ei saanud kuhugile ennast peita, ükskõik kuhu oleks a ennast peitnud ikka oleks ta üles leitud. Talle meeldis ka käia järvede ääres, vaadates siledalt veepinnalt enda peegeldust. Suur koletis armastas järvi ja nende juures olles oli ta väga õnnelik. Kuid suurel koletisel oli ka üks suur mure
a üks kaunis lagendik metsa keskel, kuhu päike paistis ja kanarbik kasvas, seal tundis ta maailma ilu - mt oleks tahtnud seda lagendikku kaitsta maailma lõpu eest, kuid ta käed olid liiga lühikesed, sama oleks ta tahtnud teha Angeloga 29. - mt teadis, et elu ahvatlustele ei tohi järele anda, see tähendab halba õnne, ent siiski jäi ta Franzu korterisse elama seniks, kuniks mees ära sõitis, andis kiusatusele järele, algselt logeles niisama, nägi taaskord veidrat unenägu (toitis kerjust), siis aga tuli teotahe ja ta läks välja, et ringi hulkuda, jäi seisatama vaateakende juurde, kuid lahkus sealt kiirelt, et mitte neid hilpe ihaldada - polnud sihti kuhu minna, kuid tee äärde jäi kirik, mille uks oli lahti ja mt läks sinna sisse, kirikus polnud hingelistki, see lõhnas nii nagu teisedki tühjad ja mahajäetud majad 30. - mt sõitis Versailles'sse, rong oli umbne, käis Versailles' lossis
annaabi.ee 
