ikkagi mitmes Liivimaa paigas kuigi palju neid, kes midagi teadsid Jumala sõnast ja kirikuskäimisest. Vaid vastupidiselt, nende peamine hool oli igal pühapäeval maal, iseäranis talupoegade ja priitalunikkude juures, et naaber ratsutas ühe või kahe penikoorma maad naabri juurde, kellel head õlut oli, ja elas seal kogu pühapäeva ja pealekauba esmaspäeva lõbusasti. Põhjused aga, miks nad säärasesse logelemisse ja kirikumineku põlgamisse sattusid, on need: esiteks ei olnud tervel maal ainustki head kooli, kust oleks vähemalt tulnud lihtjutustaja, kes mittesaksa keelt mõistab; mispärast koolide puudusel kirikud hulk aastaid täiesti tühjad olid ja lagunesid. Teiseks kui kuskil kirikus oligi õpetaja, siis oli see harilikult võõramaalane ja ei osanud mittesaksa keelt ning jutlustas sakslastele saksa keeles, mida mittesaksa talurahvas ei võinud mõista
organiseerida nii ühiskonda kui ka moodust lülitada temasse inimest. Pedagoogika ei tundnud mingeid sotsiaalseid piiranguid. Et saada humanistlikku kasvatust oli vaja võimeid ,,vabade kunstide" omandamiseks, vahendeid nendega tegelemiseks ja nende tähtsuse mõistmist. Osal humanistidel on selgelt väljendatud kodanlik- patriootilise kasvatuse nõudeid. Humanistid püüdsid kasvatada kuulsuse püüet, häbi ja austuse hirmu. Lastes arendatakse tegevuse aktiivsust, eitavat suhtumist logelemisse. Tööd vaadeldi kui karastamise ja füüsilise kasvatuse vahendit. Humanistid soovitavad mitte kuritarvitada ema kasvatust, ning mitte jätta last kauaks naistepoolele, varakult võõrutada mittevajalikest harjumustest. Poisid peaksid olema sagedamini täiskasvanud meeste seltsis ja üldse nendega kellelt nad võiksid midagi õppida. Humanistlik pedagoogika kujundas haritud, kõlbeliselt täiuslikku, füüsiliselt arenenud, selgelt väljendatud sotsiaalse orientatsiooniga indiviidi
annaabi.ee 
