vaestele nende vajadustest olenevalt kas toitu või raha; juhtida vallavaeste varjupaiga tegevust. Võimalik oli kahesugune toetamine. Esiteks avahooldus (Outdoor relief), mis tähendab, et abivajaja jääb oma koju ning talle antakse seda, mida ta vajab - toitu, riideid, töövahendeid jms. See oli valdav hooldamise vorm. Teiseks kinnine hooldus (Indoor relief), mis tähendab, et töövõimetu abivajaja paigutad kohalikku vaeste varjupaika, hospidali või lastekodusse ning töövõimelised, no logelejad, suunati töömajadesse, kus nad sunniti töötama. Selline jaotus muutus hiljem kogu Euroopas klassikaliseks ning riigi osa seisnes peamiselt ühe või teise vormi eelistamises (Roosileht, lk 270-271). Suurbritannia sotsiaalhoolekandesüsteemi keskseks üksuseks sai vald (Inglismaal ja Walesis oli neid kokku ca 15 000), kuid riigis puudus mehhanism, mis sundinuks neid 1601. aasta vaesteseadust täitma. Seetõttu esines selle rakendamisel nii äärmiselt laia kui kitsast tõlgendust
Utoopias käitutakse varastega nii: vargad viivad varastatud eseme tagasi inimesele endale, mitte kuningale. Vargus pole karistus, milletõttu peaks surema. Karistust peetakse õiglusevastaseks. Kui vargale ja mõrvarile määrata ühtviisi surmanuhtlus, motiveerib see pigem tapma ja siis pääsema, sest ainus tunnistaja, tema ohver, on ju tapetud, ja võibki puhtalt pääseda. Vargad teevad karistuseks hoopis lihtlabaseid töid. Kui ollakse usinad, ei juhtu midagi, aga kui ollakse laisad või logelejad, siis sunnitakse piitsahoopidega tööle. Töö eest saavad nad ka palka. Sunnitööliste palkamine on odavam kui vabade, karistamata meeste palkamine. Kui sunnitööline üritab põgeneda, saab ta surma, vaba mees saab sunnitööliseks. Kui keegi sellistele salategudele vihjata oskab, saab ta kiita, sunnitööline saab vabaks. Prantsuse kuningas võib kasutada lõputult raha, et armeed ja ennast ülal pidada. Utoopias pole kuningale kasulik, kui rahval on vähe raha
annaabi.ee 
