õhutada kui jäätükk tulesädet anda! Helde ja armuline kuningas, halastaja süda on lõvide ja kuningate voorus. Ah, halastamatus ainult hirmutab meeli. Põhjatuule tormised iilid ei suuda rändajal mantlit seljast kiskuda, kiirgav päike aga soojendab teda vähehaaval sellevõrra, et ta peab ennast särgiväele võtma. Majesteet, teie olete päike. Kinnitan teile, mu kõrge isand ja valitseja, ma pole seltsimees hulgustele, varastele ega logarditele. Mäss ja röövimine ei sobi Apolloni jüngritele. Ma pole niisugune inimene, kes tormab äikesepilvedesse, mis puhkevad mässukärgatusteks. Olen teie majesteedi ustav vasall. Hea vasall peab oma kuninga au sama kõrgeks pidama nagu mees oma naise au, nagu poeg oma isa armastust. Ta peab end kuningale ohvriks tooma ja unustama kõik, et teda kogu oma innuga teenida. Iga teine kirg, 2 5 6 mis teda haaraks, oleks jõledus. Niisugused on, majesteet, mu poliitilised põhimõtted. Ärge
.. See on kõige ilusam nimi. Kuulake, missugune muusika: L-e-a!" Pikkamisi hääldas ta seda nime, venitades iga tähte ja matsutades oma peaaegu hambutut suud. ,,Härra Voitinski, kas olete poissmees?" küsis v. Elbe, Riiast pärit sakslane, kel väikesed valged käed ja nii pikad sõrmed, et teda hakati hüüdma pikanäpumeheks, mis oli haavav niihästi temale kui ka härra Mauruse asutisele, sest siin anti ulualust küll igasugustele logarditele, mitte aga pikanäpumeestele. ,,Kuidas nii?" hüüdis Voitinski nagu haavunult. ,,Kes teile ütles, et mina olen poissmees?" ,,Aga miks te siis selle juuditüdrukuga sünagoogi läksite?" küsis v. Elbe. ,,Seep see ongi, seep see ongi," kordas Voitinski ja matsutas suud, nagu oleks seal mingi halb maik. ,,Least see hakkaski, ainult temast. Peale seda jättiski naine mu maha. Armastas, sellepärast jättis. Aga kui ta teaks, et ma siin olen, viiks ta mu silmapilk ära. Sest see koht ei
annaabi.ee 
