Kaks teost, tuntuim on “Lugemise allegooria” (“Allegories of Reading”, 1979) 1983 “Blindness and Insight” “Lugemise allegoorias” on ära toodud väga sisukas artikkel “Semioloogia ja retoorika”. Kirjandusteost ei ole võimalik viia ühese tähenduseni. Igas tekstis on midagi, mida ta nimetab vastuoluks e. apooriaks, mis tekitabki paratamatu mitmetähenduslikkuse. Apooriat ei saa taandada ühetähendusliseks, üheks lugemisvõimaluseks. Need on “loetamatud kohad”, tekst dekonstrueerib ennast ise. Mingid kohad nivelleerivad teatud interpreteerimise võimalusi. 1) Algab oma arutluskäiku sellest, et kirjandusteost ei saa käsitleda ühe referentsi märgina, kodeerimise/dekodeerimise opositsioon ei tööta. (ei usu dekodeerimise poeetikat).Kirjanduskood on väga keeruline ja salapärane, et teda ära seletada või avada. Koodi keerulisus seisneb selles, et ta tõmbab tähelepanu endale (Jakobsoni teade, mis on suunatud teatele).
Tal oli peateema esitajana üks tund. Kümne minuti jooksul oli ta „kaotanud“ vähest motivatsiooni stimuleerida näidetega; päevateemadega; küsitlemisega; konkreet- märkimisväärse osa täiskasvanute rühma tähelepanust. Ta oli ebalev ja paistis erutunud ning ta sete viidete ja illustratsioonidega ja nii edasi. lüümikud olid keerulised ja loetamatud. Näited tundusid raskesti mõistetavad ja teemavälised. Ta 92 93 Õpetajad, kes soovivad oma autoriteeti kehtestada, peaksid käituma, justkui neil juba oleks
annaabi.ee 
