18. veebruar 1918. Algas Saksa pealetug, Saksa väed tungisid mandri-Eestisse ja Vene sõjavägi ei suutnud mingit vastupanu osutada ning nad taganesid ida suunas. Veebruaris tekkis paariks päevaks olukord, kus alates Lääne-Eestist kujunes mitu eikellegimaad. Kiiresti moodustati Päästekomitee (Konstantin Päts, Jüri Vilms, Konstantin Konik), kelle ülesandeks jäi iseseisvus välja kuulutada. Koostatud oli iseseisvusmanifest, mis pidi avalikult ette loetama, seda üritati teha Haapsalus ja Tartus, kui need katsed ebaõnnestusid, siis saadesti laiali koopiad, millega sai kohalike rahvuslaste ülesandeks manifest esimesel võimalusel rahvale ette kanda. Esimene võimalus avanes pärnus 23. veebruaril, selle luges ette Maapäeva liige Hugo Kuusner Endla rõdult. 24. veebruaril kuulutati Tallinnas Eesti Panga hoones välja Eesti Vabariik. Moodustati AV, mille esimeseks peaministriks sai K. Päts.
piisavad. (Lawrence 2001: 29) Gregoriuski ülistas "Benedictuse kirjutatud reegli mõõdukust." (Dinzelbacher & Hogg 2004: 64) Benedictuse reegel ei keelanud ühestki sotsiaalsest klassist meestel kloostrisse astuda. Reaalsuses aga said liikmeks muidugi astuda need mehed, kes olid haritud. (Lawrence 2001: 35) Iga mees, kes tahtis kloostriga liituda, pidi tõestama oma tõsist soovi. Ta pidi läbi tegema terve aasta prooviaega ja reeglit pidi talle selle perioodi jooksul ette loetama vähemalt kolmel korral, et tal oleks täielik arusaamine, millega ta ennast seob. Alles peale seda aastat prooviaega andis ta vande. Ta riided ja vara võeti talt ning asemele anti kehakatted kloostri poolt. (Dunn 2010: 122) Nimelt pidi vande andmisega munk loovutama kõik, mis tal oli, kloostrile. Nüüdsest polnud ta isegi mitte enam oma keha omanik. (Lawrence 2001: 26) Benedictuse reegel levis aeglaselt. Peale Benedictuse surma ja Monte Cassino hävitamist see peaaegu ununes
annaabi.ee 
