paepealsete muldade alad, sest need on põllumajanduseks vähesobivad. Metsakasvukohatüübid ja taimekooslused Eesti paikneb boreonemoraalses e. põhjaparasvöötme segametsade vööndis. Vastavalt üleminekule merelisest kliimast kontinentaalsele võib leida nii reliktseid laialehiste metsade kooslusi kui nn. läänetaigat. Eestile on eriti iseloomulikud kuivad männikud liivmuldadel ja paepinnasel, parasniisked kuusikud ja kuusesegametsad, liigirikkad lodulepikud ja lammimetsad, sookaasikud, siirdesoometsad ja rabamännikud (Viilmajt 2001). Metsade taimekooslusi kitsamas mõistes on uuritud ja eraldatud vaid laialehiste metsade puhul (Kalda 1958, 1960, 1962), sest põhjamaistele taigalaadsetele metsadele omaselt on paljudes metsatüüpides raske leida karakterliike. Selliseid metsakooslusi iseloomustavad pigem enamusliigid ja ökoloogilised tingimused. Metsade klassifitseerimiseks kasutatakse Eestis metsatüpoloogiat, mis lähtub kasvukoha
Keskmise vastupidavusega (6-10 in/ha) on mustikakuusikud, kanarbikumännikud, leesikalookuusikud jt. Suhteliselt tallamisõrnad (5 in/ha) on pohlamännikud, pohlakuusikud, madalsoometsad, 73 Kaitsealade külastuskoormuse hindamise juhend: seiremeetodite arendamine ja rakendamine jänesekapsakuusikud. Tallamisõrnade (1-3 in/ha) hulka kuuluvad sõnajalakuusikud, lodulepikud, naadikuusikud, rabamännikud, samblikumännikud. Muldadest on kõige tundlikumad liivmullad, eriti nõlvadel paiknevad alad. Kurtna järvestiku rekreatiivsete ressursside hindamise metoodiliste aluste kirjeldamisel on 1980-ndate lõpus välja toodud (Aaviksoo 1987), et üksikute metsakasvukohatüüpide kohta võib lühiajalise puhkuse veetmise aladel kasutada järgmisi kasutuskoormusi: männikud 10...14; männikultuurid 10; kuusikud 8...12; kaasikud ja haavikud 15...20 in/ha tunnis.
annaabi.ee 
