mõistet lobby, tähis- tamaks parlamendiliikmete mõjutamist teatavate parlamendiväliste huvi- või survegruppide poolt, nt a/ühingud, tööstusringk-d, pangad, põllumaj. jne. Lobistide töö seisneb selles, et nad võtavad ühenduse mingi deputaadiga ja püüavad teda mõjutada teatud viisil (mitte) hääletama või algatama s.eelnõu. Ühendriikides eksisteerivad juba aastaid lobby-töödele spetsialiseerunud firmad, näiteks oli seal 1980ndate aastate lõpul 23 000 registreeritud lobisti. Kuna lobbytöö võib äärmuslikes vormides kaasa tuua korruptsiooni, siis on püütud teda õiguslikult reguleerida. Näiteks võeti Ühendriikides 1946. aastal vastu lobbytöö reguleerimise seadus. Selle järgi peab igaüks, kes tegeleb kas tasu eest või oma motiividel tegevusega, mille eesmärgiks on mõjutada Kongressi seadusandlikku tegevust, ennast enne tegutsema hakkamist eelnevalt registreerima Esindajatekoja clerki ja Senati sekretäri juures. Peale selle peab ta
siiski õnnestunud probleemi veidi vähendada, kuna huvigrupid püüavad leida fondide annetusi ja pakkuda liitunutele eriteenuseid või muid hüvesid nagu tasuta trükised, infolehed, soodusreisid jpm. (Patterson, 2013, p. 228; Gitelson jt, 1996, lk. 179) Huvigruppide võimalus poliitikat mõjutada Kuni Kodusõjani sõltusid ameeriklased oma arvamuste valitsusele vahendamises enamasti poliitilistest parteidest, kuid juba sõja lõpuks oli end Washingtonis sisse seadnud umbes 50 lobisti. New Deali elluviimise ajaks oli lobitöö tegijaid registreeritud juba 6000 ning 1990ndatel küündis nende arv koguni üle 40 000. Siinkohal tekib ka küsimus, mis on huvigruppide moodustumist USAs siis niivõrd soosinud? Üheks huvigruppide teket soodustavaks teguriks olid kahtlemata 1930ndatest kuni 20. sajandi lõpuni laialdaselt rakendatud valitsusepoolsed programmid, millega sooviti tagada kindlustatud huvid, mis tähendab, et valitsus maksis huvigruppidele toetust. Näiteks New
annaabi.ee 
