Ning kui lõpuks konflikt lahendatud saab, jääb sellest siiski teatud halb tunne ning mu arvamus inimesest on pikemaks ajaks mõjutatud. Kuigi olen väga vaikusearmastaja inimene, siis mõnikord see siiski häirib mind. Näiteks võõrastega. Mida võõram inimene, seda rohkem muutub vaikus piinlikuks ja ebamugavaks. Tunnen vajadust arendada pealiskaudset vestlust üldistel teemadel, mis tavaliselt teeb asja veel hullemaks, kuna ma ei ole väga osav niisama lobisemises. Mida lähedasem inimene aga, seda rohkem ma vaikust naudin. Maailmas hindan enim inimesi, kellega saab kasvõi tundide kaupa vaikuses istuda või jalutada, vahetades vahel ainult paar sõna, ilma, et kummalgi osapoolel igav hakkaks. Kogu rääkimisvajadus oleneb suuresti ka inimese temperamendist. Koleerik ja sangviinik võivad tundide viisi lobiseda, melanhoolik väljendab oma mõtteid vaikselt ning flegmaatik vaikib ja kogub end ning lausub lõpuks vaid mõne sõna (Niiberg, 2011)
Vürst võeti viisakalt vastu ja juhatati oma ruumi. Peale seda vaatasid kõik üürilised ja elanikud Vürsti üle ja proovisid ka vestlust alustada. Kõige viimasena kutsus majaproua Ganja ema ,Vürsti külaliste tuppa ja proovis Vürstilt natuke informatsiooni Ganja kohta teada saada. Samal hetkel tõi ka Ganja õde Nastasja pildi Ganja ema kätte , mida see hämmastusega vaatas. Sellele sattus peale jällegi Ganja , kes sai Vürsti peale jälle vihaseks ja süüdistas teda jälle lobisemises. Kuid Ganja ema seletas, mis tegelt oli juhtunud. Ganja ema ja Ganja hakkasid omavahel tülitsema ja Vürst lahkus toast. Ta kuulis oma toast et keegi on ukse taga ja tegi ukse lahti. Seal oli Nastasja ,kes võttis Vürsti ebaviisakalt vastu ja palus endast teatama minna. 9. Nastasja ilmus tuppa ja kõik tülid ja jutud jäid vait. Ganja oli näost kahvatuks läinud selle peale ja tutvustas Nastasjale oma perekonda.
annaabi.ee 
