Taevakehasid ei peeta enam jumalaiks, vaid "hõõguvateks massideks". Jõud on asjadele immanentsed. Thalese ontoloogiline monism on seotud tema gnoseoloogilise monismiga: kogu teadmine tuleb taandada ühele ühtsele alusele. Thales ütles: "Paljusõnalisus ei ole sugugi mõistliku arvamuse näitaja". Siin astus Thales välja mütoloogilise ja eepilise paljusõnalisuse vastu. "Otsi midagi ühte tarka, vali välja mingi üks hea, nii sa tõkestad lobisejate tühisõnalisuse". Niisugune on esimese muinaslääne filosoofi deviis, tema filosoofiline testament. Ioonias tekib avatud teaduslik kõnelus. Uued mõtlejad vajavad üksteist, et jõuda õigele teele. Uued mõtlejad taotlevad teadmist teadmise pärast, küsimata teadmise praktilise kasu järele. Niiluse üleujutuse seletus on täiesti kasutu, ta on tegelikult kasutum kui egiptuse seletus pikasarvelise Chnumi kaudu. Uurimine võib edasi minna igas suunas ja lõputult, sest ta ei taotle
jagada kolme gruppi: a) tagasihoidlikud ja kinnised – need on inimesed, kes vastavad vaid neile esitatud küsimustele, ise rääkima ei kipu ja vastu küsimusi ei esita. Tihtipeale tuleb neilt vastuseid lausa välja pressida. Asi polegi selles, et nad midagi varjata tahaksid, lihtsalt nende loomus on selline, mis ei lase suud lahti teha. b) Avatud ja lobisejad – see tüüp on vastandiks eelmisele. Lobisejate puhul võib kuulda mitte ainult vastuseid küsimustele vaid ka külluses kõike muud, peamiselt nende endi kohta. Tihti arvatakse, et mida sõnakam oled, seda parema mulje jätad, kuid see arusaam võib rängalt alt vedada – tööandja võib ju eelistada hoopis vähemjutukat töötajat ja teda ei pruugi üldse huvitada, mis värvi kass kohataotlejal kodus on või millist toitu ta eelistab.
annaabi.ee 
