nimetama zanriks. 1920. Aastatel moodustasid stuudiote põhitoodangu vesternid, mis ekspluateerisid edukalt California maastikku. Kauboistaaride hulka, kes harva oma juba kindlaksmääratud ekraanirollidest kõrvale astusid, kuulusid näiteks Tom Mix ja Hoot Gibson. Suurima publikumenu osaliseks sai Ameerika tummfilmiajastul Ameerika komöödia, mis levis üle kogu maailma. See juhtus peamiselt tänu Charlie Chaplinile, Buster Keatonile, Harold Lloydile ja ka mõnele teisele andekale koomikule. Stuudiaod mõistsid hästi ka tüpaazrollide väärtust, sest publik sai staari identifitseerida rolli järgi, mida ta mängis. Suurimaid selliseid staare oli Rudolph Valentino, kes tuli teismelisena Itaaliast Ameerikasse, sai seal professionaalseks tantsijaks, ning peagi sai temast ekraanil armastatud latiino- armastaja ja meessoost vambi võrdkuju. 1920. aastate optimismi ja materialismi mõjul hakkas Hollywood esindama glamuuri,
Ta on hea õpilane ja meeldib õpetajatele, kuni ühel päeval saabub kooli Brocklehurst ja kuulutab ta kõigi õpilaste silme all valetajaks. Ta pannakse keset klassi häbipuki peale seisma. Jane, kes pole kunagi midagi valetanud, on meeleheitel. Ainsad, kes temasse endiselt hästi suhtuvad, on õpetaja miss Temple ja Helen Burns, Jane'ist natuke vanem tüdruk, kellega Jane on suhtlema hakanud. Nemad ei usu et ta on valetaja ja ms Temple lubab kirjutada mr Lloydile (arstile Gatesheadist) , kuna too teab Jane'i, ning järele pärida Jane'i iseloomu kohta. Lõpuks saabub Lloydilt vastus, ning Jane'i süütust tunnistatakse kogu kooli ees, mispeale õpetajad temasse jälle soojalt suhtuma hakkavad. Helen on laisk kuid tark ja arukas tüdruk. Oma laiskuse ja lohakuse eest saab ta tihti vastu näppe ja selga korraõpetaja poolt. Kui Jane aga imestades talt küsib, kuidas Helen
suutis ta mõningate detailide kaudu oma arhitektuurse positsiooni selgelt nähtavaks teha. Näiteks paigutas ta peasissekäigu maja paremasse tiiba. Maja keskmes asuvad üksteise kõrval ahi ja köök, eluruume ühendavad usteta avaused seintes. Ukseavade kohal jookseb pikkiseinu horisontaalne kant. 1895. aastal laiendas Wright juureehituse abil eluruumide pinda, sest ruumi vajati kiirelt kasvava pere jaoks. Nimelt järgnesid esimesele pojale Lloydile varsti veel viis last: John, Cahterine, David, Frances ja Robert. Ülemisel korrusel oli mängutuba, mida kasutati ka pidude korraldamiseks. Mängutoa seina sisse oli ehitatud ka tiibklaver. 1898. aastal ehitati maja juurde ka stuudio. Pilt toodud Lisas 1. 2.3. Teel preeriamaja poole 1890-ndatel aastatel otsis Wright oma isiklikku stiili ning tema areng ei kulgenud sugugi sirgjooneliselt. Ta töötles erinevaid mõjusid, eksperimenteeris vormi ja efektidega. Nii mõningadki
annaabi.ee 
