,,Guernicaga", väjendades kuulsate kataloonlaste valu kodumaa pärast. 1940. aastal Normandias sündisid Miro tippteosed pealkirjaga ,,Tähtkujud". Neil maalidel on tähed, kuusirbid, linnud, silmad ja loomad ning inimkujud laotunud gravitatsioonivabasse ebamaisesse ruumi. 1940. aastatel oli Miro rohkem hõivatud monumentaalkunstiga: skulptuuride ja keraamiliste pannoodega. 1956. aastal asus kunstnik villasse Palma de Mallorcal. Seal kavandas ja teostas ta koos keraamiku Josep Llorens Artigas'ega kaks keraamilist pannood UNESCO peakorterisse Pariisi. ,, Päike" ja ,,Kuu" olid kontrastis hoone halli tsemendiga. 1956. aastal andis president Eisenhover selle eest Mirole Guggenheimi rahvusvahelise auhinna. Joan Miro oli vaeste ja tagasihoidlike asjade poeet. Tema pilk oli avatud ja ergas. Miro loominguprotsessi kuulusid jalutuskäigud rannas ja mägedes, samuti Kataloonia ja Mallorca põldudel, kus juhuslikud leidesemed ja looduse fragmendid käivitasid kunstniku kujutusvõime
Neljakümnendatel aastatel olid Miró suurteks mõjutajateks klassikaline muusika ja tähistaevas. Teise maailmasõja ajal tekkis materjalipuudus ning Miró pidi rahulduma ainult paberil töötamisega. Pärast Teist maailmasõda aga hakkas ta oma töid rohkem reklaamima, et lõpuks oma unelmate ateljee luua. Nagu paljud käis ta 1947. aastal USAs, kus ta tegi mitmeid suurtöid. Suur läbimurre kunstnikuna tuli aga alles pärast seda, kui Miró maalis koostöös sõbra ja keraamiku Josep Llorens Artigas'iga kaks seina Unesco peakorteris Pariisis. Ta sai 1959. aastal Unesco jaoks tehtud töö eest isegi Guggenheimi auhinna. Viiekümnendatel ehitas Miró sõber, arhitekt Josep Lluís Sert Mallorcal ateljee, kuhu Miró 1956. aastal sisse kolis. Nüüd võis ta fantaasia vabalt lennata ning kunstnik võis ühel ajal töötada mitmete erinevate projektide kallal. 60ndate lõpul algas Miró kunstielu viimane periood. Sel ajal keskendus ta aina rohkem ja rohkem
annaabi.ee 
