teisele korrusele. Piduliku vestibüüli kõrval on enamus teisi alakorruse ruume olnud hoopis argisema ilmega. Üksnes kaks edelapoolset ruumi omavad profileeritud lae ja seinakarniise, samuti rokokooliku dekooriga uksi ning aknapalestikke. Kuna need ruumid olid järjepidevalt kasutusel elukorteritena, on enamik sealseid detaile säilinud rikkumatult näiteks on osadel ustel lisaks rokokoolikele võtmeplaatidele alles ka algsed Skujulised lingid ning lukuaugukattedki. llmselt on algselt olnud majal mantelkorsten, mis arvatavasti 19.20. sajandi vahetusel on ümber ehitatud vaheseinaga eraldatud ruumiks ning läbi korstna rajatud teisele korrusele trepp. Alakorruse põhjapoolne tiib näib juba algusest peale olnud kasutusel köögiblokina. Esimene ruum kuhu peatrepist üles minnes jõuame, on fuajee. Sellest viivad uksed kahele poole ruumidesse, kuna peamine tiibuks avaneb saali. Viimane on suurim ja esinduslikum ruum
Seadused olid kirjutatud eripärases rütmis, mida on nimetatud ,,carmeni-stiiliks" või ,,seaduslikuks etiketiks" (Norden 1939, lk 91-106) Seadustes kasutati palju alliteratsiooni ja assonantsi. Näiteks ,,ex ea familia, inquit, in eam familiam." Samuti on kasutatud ka kordusi peaaegu kõik seadused algavad sõnaga ,,si." Näiteks esimese tahvli kolm esimest seadust algavad ,,Si in ius vocat, ..." ,,Si calvitur pedemve, ... " ,,Si morbus, ..." llmselt oli keelekujundite eesmärgiks teatud sõnade esiletõstmine ning meeldejäämise lihtsustamine. Keelekujundid panid seadused kõlama poeetiliselt, mis vihjab, et seadused olid mõeldud ka deklareerimiseks, mitte ainult lugemiseks. Selline seaduste kirjapanemise viis säilitas seadusi läbi sajandite ning taoline kirjutusviis muutus autoriteetseks (Meyer 2007, lk 59) Seaduste keele muutumine ja tõlkimine