inimesekujutise erilist kaalukust tema teostes. (Puhvel, 1985, lk321) Paljudes lugudes võib ühise joonena näha meeste hukutamist või lolliks tegemist naiste poolt, kuigi naisi ei esitata pea üheski novellis peategelasena. Peamiselt kujutab Vallak mehi ja nende hulgas eriti ätte, naisi esineb aktiivsemas osas ainult paarikümnes teoses. Näiteks "Lodjavahi surm" on ainus teos, kus naisel on aktiivne juhtiv osa sündmustikus, Epp Pillarpart aga, on juba üsna passiivne. (Palgi, 2011, lk502.) Epp Pillarpardi loos võistlevad kaks peremehekandidaati. Mõlemad limpsavad keelt pigem potitehase kui Epu enda peale, kuid lõpuks on siiski Epp see, kes otsustab ja asjad enda äranägemise järgi seab. Ei võta valelikku ja keevalist end tublit meistrimeest Niilast endale peremeheks, aga noort Tiiskäppa meelitab tulevase meistrikohaga selleks, et temast tegelikult endale peremees valmis kasvatada. Ja näiteks loos "Puusepp Reos" on tegu iseenesest nurka looga, kus vana Villem Reos on
täituvad need siis, kui soovid teisele inimesele halba.” lk492 Järjekordne lause millega sooviksin täielikult nõustuda. “Aga mu tarkus ei lohutanud teda sugugi, vaid hoopis ärritas teda.” lk 493 Mul on tohutult palju olnud selliseid olukordi, kus kellegi targutamine pigem mõjub ärritavalt kui lohutavalt. “Ohvitser kelle nimi oli Juju..”lk502 NII ARMAS NIMI!!!! Ohvitseril muidugi pisut veider kuid siiski. “Niisamuti ründab vaenlane alati teistviisi, kui on õpetatud, kuidas vaenlane ründab, ja teises järjekorras, ja lahingu ajal ei tea pealik oma meestest midagi ja mehed ei tea pealikust midagi, vaid igaüks karjub kõigest kõrist ja lööb ja torkab igaüht, keda näeb.” lk503 Selliseid taolisi olukordi on elus tegelikult niivõrd palju
annaabi.ee 
