Templid olid seest täis, sest vastasel juhul poleks nad 3000aastast ajalugu vastu pidanud. Templeid leidub mitmel pool Guatemala põhjaosas, Tikalis on aga suurim kooslus. Sellest ka põhjus just Tikali külastamiseks. Tikalist kulges meie tee edasi Kariibi mere suunas linna nimega Rio Dulce. Selle inimesi pungil väikelinna restoranid ja baarid olid ehitatud aeglaselt vookleva jõe kaldale. Huvitavaks osutus laevasõit Rio Dulcest Kariibi mere äärsesse Livingstoni. Sõitsime kilomeetreid mööda dzungliga ääristatud jõge, kus jõesaartel pesitses eksootilisi linde ja jõeäärsed bambusonnid olid osaliselt kohalike elamud, osaliselt turistide majutuspaigad. Tegime ka peatuse, et külastada teele jäänud koobast ja maitsta kohalikku kokteili Coco-Locot. Tegu oli kookospiima ja tequila seguga kookospähkli koores, millel on omapärane maitse ja mida juuakse kõrrega otse kookospähklist. Livingston oli ülejäänud Guatemalast täiesti erinev
Robert Marley. Hiljem vahetas Jamaika migratsiooniametnik tema eesnime ja keskmise nime. Tema isa Briti Lääne-India Rügemendi kapten Norval Sinclair Marley (sündinud 1895), oli inglise päritolu jamaikalane, kes elas Liverpoolis. Ema mustanahaline jamaikalanna Cedella Bookeriga (sündinud 1926) oli abielludes kõigest 18-aastane. 50-ndate aastate lõpus rändas Bob koos emaga Kingstoni. Peale kooli lõpetamist oli Bobil vaid üks huvi ja see oli muusika. Koos sõbra Neville O´Riley Livingstoni ( aka Bunny) harjutas ta laulmist. Nad tutvusid laulja Joe Higgsi ja Peter McIntoshiga. 1962 kuulis Bobi laulmist Leslie Kong, kes kutsus poisi stuudiosse ja nii ilmuski Beverley labeli all esimene Bobi skalugu "Judge Not". Kuigi teised laulud - "Terror" ja "One Cup Of Coffee" äratasid vähe tähelepanu, tundis Marley siiski üha enam soovi laulda. Koos Bunny ja Peteriga moodustas ta oma esimese kollektiivi The Wailing Wailers. Peagi hakkas uue grupi
Jonathan polnud küllalt valvas, et kuulda seda häält. Ta nautis muud. Kui hunnitu pilt, meeliskles ta, - kuu ja tähekillud vilkumas veepinnal ta all, laotuse majakad, mis plingivad kogu öö; kõik oli nii rahulik ja vaikne. Tule alla! Kajakad ei lenda kunagi pimedas! Kui sa oleksid loodud selleks, oleksid sul öökulli silmad. Oleks vastav pimekood su tillukeses ajus, ja sul oleksid pistriku lühikesed tiivad! Sumedas öös, sada jalga veepinnast, hakkas plinkima säde Jonathan Livingstoni peas. Ta piinad ja otsusekindlus kadusid. Lühikesed tiivad! Pussid nagu pistrikul! See ongi lahendus! Heldeke, et lind vöib nii juhm olla! Vajasin vaid vaiksemaid tiibu, oleksin pidanud kokku tõmbama suurema osa kandepinnast ja aina sumama vigursööstudes. Lõigatud tiivad hakkavad lõikama! Kohe kruvis ta ennast kahe tuhande jalani tõrvmustast merest ning vähimagi huku- või äpardusaimeta,
annaabi.ee 
