Karula kõrgustiku teke jagas lavamaa kaheks, jättes selle lääneosa kohale Valga nõo. Hargla nõol, mis (hilis)jääajal oli keelenõoks, on suures osas lavamaa iseloom säilinud. Sellel on õhuke pinnakate ja liustiku poolt kulutatud aluspõhi, mis on liivakivine põhja- ning paekivine lõunaosas, Läti piirialal. Lavamaale tüüpiliselt on tektooniliste lõhede kohal aluspõhja lõikunud Mustjõe, Pärljõe, Peetri ja Vaidava jõe org. Nüüdispinnamoe moodustavad seal peamiselt liustikukeele sulamisel tekkinud vormistikud (mõhnad). Võru orundi põhjapiiril ulatub Osulast läbi Võru linna Eestis ainulaadne, u 4 km laiune ja 28 km pikkune idasihiline, kohati madalakühmuline savitasandik, märkides kunagise sügava jääpaisjärve aset ja selle piiril kauem püsinud liustikuserva. ALUSPÕHI Aluspõhja peamise osa moodustavad põhjaosas Gauja ja ulatuslikumas keskosas Amata lademe valkjaskollased keskteralised, pudedad päevakivi-kvartsliivakivid, mis vahelduvad
Haanja kõrgustik Haanja kõrgustik on kuhjeline saarkõrgustik, kus asub ka Haanja vald. Haanja kõrgustiku pindala on 2500 km2.( kõrgustikust osa Lätis Aluskne kõrgustikuna). Haanja kõrgustiku geoloogiline ehitus on keerukas. Tänapäevane Haanja kõrgustik on kujunenud viimase miljoni aasta jooksul, kvaternaari ehk antropogeeni ajastul, mil põhjapoolkera korduvalt modelleerisid mandriliustikud. Reljeef kujunes nähtavasti kahe edela suunas liikuva liustikukeele kokkupuutealal. Siinne kõrgem ala takistas liustike liikumist ja soodustas liustikusetete kuhjumist. Haanja kõrgustiku all moodustavad kristalse aluskorra kivimid (gneisid, graniidid jne) vallikujulise kerkeala. Aluskorra pealispind tõuseb siin järsult mitusada meetrit. Pealiskorra moodustavad piirkonnas valdai ja balti settetsüklid, keskkambriumi, ordoviitsiumi ja siluri karbonaatsed kivimid ning devoni liiva- ja lubjakivid. Pinnakatte moodustavad Haanja
Moreeni paksus ulatub mõnekümnest cm kuni kümnete m. On kujunenud aktiivse liustiku all põhjamoreeni väljasettimisel. Moreentasandikud on kujunenud vana reljeefi tasandikulistel kohtadel, mille pind on enamasti lainjas ning suhtelised kõrgused ulatuvad harva üle 10 m. Jääsulamisveed on tasandikesse uuristanud orgusid. Liustiku serva ees kuhjunud piklikke positiivseid pinnavorme nimetatakse otsamoreenideks. Otsamoreenid on servamoodustiste üks lüli, servamoodustiste hulka kuuluvad ka liustikukeele küljeosas kujunenud küljemoreenid. Küljemoreenid on tekkinud kahe naaberliustikukeele ühinemiskohas tekkinud keeletevaheliste moreenide siirdevorm. Oosid ehk vallseljakud On kujunenud liustiku avalõhedes (tunnelites) ning koosneb mandrijää sulamisvee setteist (põimkihilistest liivadest, kruusadest ja veeristest). On vallikujuline pinnavorm, mis on tekkinud voolava vee kuhjaval toimel liustiku sees, ees, peal või all. Olemuselt on
soojusenergiat. Nn külmade liustike puhul(aluskiht suhteliselt külm) võib põhja külge külmudes ja edasi liikudes liustik rebida lahti tükke ka aluskivimist. Liustike liikumist aastas saab mõõta üldiselt meetrites (nt ~100m/a), kuid võib esineda ka kiiremaid (nt gröönimaal 8-10km/a veekihil libisedes). Nõlvadel liikudes esinevad liustikel risti- ja pikilõhed, kuna jää pole lõputult plastne. Ristilõhed liikumisel üle takistuste, või liikumise kiirenemisel. Pikilõhed liustikukeele välisserval. Osad tsoonid saavad kiiremini liikuda kui teised, ja liustik lõheneb mitmeteks keelteks. Samuti ka külgsurvel, mitme liustiku liitumisel. Liustike kulutuslikud pinnavormid. Liustiku kulutusvõime sõltub tema massist. Orvandid/tsirkusorud akumulatsioonialade all, kus liustik on edasi liikudes kulutanud ümara oru. Need võivad suurte liustike puhul ka liituda ja moodustada suuri süsteeme.
annaabi.ee 
