Turbokompressori leiutas Sveitsi insener Alfred Büchi, kes sai oma leiutisele patendi 1905.aastal. Aleksander Andrejev AT112 TURBOKOMPRESSORI EHITUS JA TÖÖPÕHIMÕTE Turbokompressori peamised osad, turbiin ja kompressor on monteeritud ühisele võllile. Mõlema labamasina, turbiini ja kompressori, töörattad (impellerid) asuvad eraldi oma kodades. Turbokompressori korpuses on ühine võll tavaliselt laagerdatud keraamiliste kuul- või liuglaagritega (hüdrodünaamiline laagerdus). Suure pööretearvu tõttu on laagrid määrdeainekanaleid pidi ühendatud pidevasse mootoriõlituse ringlusse, mis tagab liuglaagri õlikilel väga väikese hõõrdumise tõttu, laagri vähese kulumise ja ka jahutuse. Kolbmootori kasuteguri tõstmise huvides jahutatakse kompressoris kokkusurutud adjabaatiliselt kuumenenud (kuni 150° C) õhku , enne mootori silindritesse juhtimist, soojusvaheti kaudu. Turbokompressor aitab kaasaegsete
Samas tekib ka muud müra nagu käigukasti ragin, undamine, kere resonantshelid ja ka võimsuse kõikumine, mis mõjutab sõidumugavust ja mürataset. Kahemassilise hooratta arendamise eesmärk oli isoleerida mootori väändevibratsioon võimalikult tõhusalt veosüsteemi muudest osadest. · Kahemassilise hooratta üldmudel koosneb primaarsest hoorattast ja sekundaarsest hoorattast. Mõlema hooratta massid on ühendatud üksteisega vedru/summutussüsteemi kaudu radiaalsete kuul- või liuglaagritega, mis võimaldab neil üksteise suhtes pöörduda. Hooratta primaarosa ja mootoriga seotud starteri hammasvöö on kinnitatud liikumatult väntvõlli külge. Koos hooratta primaarosa kaanega moodustavad need õõnsuse vedrukanali. Vedrusummutussüsteemi aluseks on kaarvedrud. Need on kinnitatud vedrukanali sees olevatesse juhtpuksidesse ja nende ülesanne on toimida ,,ideaalsete" väändevibratsiooni summutitena minimaalsete kuludega.
annaabi.ee 
