Puutumatu linn trinitau Lennuõnnetus 1970. Kuskil keset Atlandi ookeanit. Ma sõitisin oma eralennukiga ja istusin mugavas nahast toolis suitsetades sigarit. ''Nad ütlesid mulle, poeg sa oled spetsiaalne. Sa kasvad suuri asju tegema. Ja tead mis, neil oli õigus.'' Minu lennukil tekkis probleem ja see kukkus ookeanisse. Mina pääsesin vaevalt eluga. Vee alla kukkudes oleks lennuk mind pea-aegu sodiks litsunud, kuid ma sain vee peale. Ujudes öösel lennuki põlevates rusudes nägin ma kaugelt ühte lossi või vähemalt midagi selle sarnast. See tundus väga imelik, et keset ookeani on üksik maja, kuid mul ei jäänud midagi muud üle, kui sinna ujuda. Trepp maja kõrval oli parim viis sisse saamiseks. Seda kaunistasid põlevad laternad välja arvatud üks mille pirn oli katki ja see vilkus. Maja uks oli lahti ja tundus nagu mind oodatakse. Sees oli täiesti pime
imestusväärselt täpne. Looma kaela ümber oli köis. Kui ma esimest korda nägin seda ilmutust – millekski vähemaks ei suutnud ma teda pidada –, olid mu imestus ja hirm piiritud. Kui ma aga lõpuks järele mõtlesin, meenus mulle, et kass poodi majalähedases aias. Tulekahjuhäire peale täitus aed kohe inimestega, kelle hulgast keegi lõikas kassi puu küljest alla ja viskas läbi lahtise akna minu tuppa. Arvatavasti taheti mind niiviisi unest äratada. Teiste seinte varisemine oli litsunud mu julmuse ohvri värskesse krohvi – lubi koos leekide ja korjusest õhkuva ammoniaagiga oligi siis valmis teinud portree, nii nagu ma seda nägin. Kuigi ma sel kombel oma mõistusele, kui mitte lausa südametunnistusele, tolle äsja kirjeldatud fakti varmalt ära seletasin, ei jätnud see ometi mu mõttekujutusele sügavat mõju avaldamata. Mitu kuud ei saanud ma lahti kassi viirastusest; ja selle aja jooksul valdas mu südant uuesti ebamäärane tunne, mis tundus olevat, aga ei
annaabi.ee 
