loomastik seal on valdavalt lihatoiduline süvikutes ei ole pime, sest organismidel on oma helendavad ,,lambikesed" Jagunemine toitumise järgi: hõljumistoitujad molluskid, käsnad- kasutavad limavõrku, et kuhjata kokku vees hõljuvat materjali. Lisiidium: tigu meiofauna puhul: keeruline suuaparaat dentakulaarne setesöömine harjasussid Liikide tsonaalne levik Madalaveelises litoraaltsoonis (Litoraal on ookeanide, merede, järvede jt veekogude bentaali ökoloogiline sügavusvöönd, mis üldiselt hõlmab ranniku- (kalda-) piirkonna, kus kasvab fütobentos ehk põhjataimestik. ) domineerivad hõljumistoitujad. Sügavamal on hõljumistoitujate liike aina vähem, süvikutes aga nende arv jälle suureneb. Ka kiirevoolulistes veekogudes on nende arv suhteliselt kõrge. Järvedes toimub biomassi langus allapoole termokliini (oligotroofsed järved)
Süvavees pole filtraatoreid – pole neil seal midagi süüa. Hõljumist toitujad kasutavad limavõrke ja ripsmetega kaetud lõpusepindu. Meiofauna kohastumused – suu selline, et saab kraapida toitu või purustada väikseid organisme. Bentiline fauna on setetest toitujad või lihasööjad –neelavad toitu setete pinnalt. Infauna – toituvad setete pinnalt (käsnad). Epifauna –koorikloomad-rohkem toitu. Toiduahela tipmise osa moodustavad kalmaarid ja kalad. Vertikaalselt fauna: Litoraaltsoonis (madalaveelises) filtraatorid, kuid sügavamatel aladel neid väga vähe. Seal settest toitujad. Fauna vertikaalne levik Litoraal – mandrilava pindmistes piirkondades hõljumist toituvad organismid filtreerivad orgaanikarikkaid osi hõljumist. Osades kohtades asub suhteliselt kõrgel nefloidne kiht – põhjalähedane hõljuvate osakestega rikastatud vesi settetoidulised organismid, kes toituvad pehmetoidulistest setetest. Bentose toiduvarud olenevad põhja substraaditüübist
annaabi.ee 
