läbielajate endi poolt ja säärast reisimist ise läbi elamata ei saa niivõrd hästi kõigest juhtunust kirjutada. Tiit Pruuli sõnul on reisimise kuldaeg möödas, ent kas on? Kuigi nii Byron, Puskin, Shelley kui ka Lermontov puhkavad rahus mulla all, pole inimeste reisitung kuhugi kadunud. Tõsi on see, et tänapäeval on palju suuremal inimhulgal võimalus reisida, ent isegi siis, kui nende eesmärgid ei pruugi olla sama õilsad kui 19.sajandi literaatidel, elavad nad läbi kummalisi juhtumeid ja koomilisi äpardusi, mis saadavad iga reisi, ja ainuüksi nende kogemuste tõttu tasub reisida. Need, kes on maailma ise läbi käinud, mõistavad palju paremini reisikirju, kuna emotsioonid ja välismaal oleku elevus pole sajandite jooksul inimsoost kadunud. Uue ja tundmatu avastamine köidab reisijaid veel kaua. Tiit Pruul lõpetas artikli Jamesi looga, jõudes järelduseni, et kuigi seiklusjanuline sai
Katariina saagiks ka Poola kunigatroon, millest ta lasknud teha ööpoti hoidja. Riigiasjade ajamine oli ka Katariina valitsusajal tema favoriitide käes, kellest olulisemad olid vennad Orlovid, Pjotr Zubov ja Grigori Potjomkin. Neist viimane on läinud ajalukku "Potjomkini külade" asutajana. Oma valitsemise ajal hoolitses Katariina uute maade vallutamise (Poola kolm jagamist) kui ka seni autonoomsetena püsinud provintside alistamise eest. Ta laskis äraostetud Euroopa literaatidel ülistada end "valgustatud" monarhina, kuigi tema tegelik valitsemisviis selleks põhjust ei andnud. Vladimir Borovikovsky (17571825) Katariina II pargis, 1794. Fakte *Vormsi uue kalmistu rajamise võis tingida ka Katariina II keeld matta kirikute lähedale. * Juutide kõne, mida paljud peavad "juudi huumoriks", hakkas tekkima 18. sajandil, Vene impeeriumi provintsis, mida keisrinna Katariina Teine nimetas
annaabi.ee 
